Laias laastus võib kõik tekstid jagada kaheks: ilukirjanduslikud ja tarbetekstid.

Põhjusi, miks keegi otsustab luuletada, romaane, novelle või näidendeid kirjutada, on palju. Kes teeb seda mingist sõnulseletamatust sisemisest tungist, kes soovib lugejat lõbustada või elu sügavate väärtuste üle järele mõtlema panna; kes tahab talletada isiklikku ajalugu või kujundada lugejate maailmavaadet.

Põhiline, mis ilukirjandustekste tarbetekstidest eristab, on nende subjektiivsus ja hinnangulisus.

Tihti pole nende eesmärk lugejale (ja mõnikord ka loojale endale) üheselt selge. Võimalik, et välist eesmärki polegi, teos on sündinud kui kunst kunsti enese pärast.

Tarbetekst on tekst, mis loodud mingil praktilisel kergesti sõnastataval otstarbel, nt

• soov selgitada oma käitumist (seletuskiri);
• tutvustada oma senist elu, oskusi ja võimeid (CV);
• avaldada millekski soovi (avaldus);
• talletada koosolekul räägitu (protokoll);
• õpetada kedagi midagi tegema (kooliõpik, arvutimängu juhend, telefoni manuaal).

Tarbetekste on vaja koostada väga paljudes ametites. Kinnisvaramaaklerid ja müügiesindajad koostavad lepinguid, klienditeenindajad ja sekretärid peavad klientidega meilivahetust. Uue kauplusehoone või büroo valmimise puhul saadetakse ajakirjandusele pressiteade. Teadurid kirjutavad peale teadustöö ka rahastamistaotlusi ja projekte, sama teevad ettevõtjad. Eri tüüpi tekstide koostamine käib kaasas igasuguse kontoritööga.

Kui luuletuse või novelli autor elab loomingus välja oma sisemisi heitlusi, ei pruugi ta sellest hoolida, kas lugejad teda ikka ühtmoodi mõistavad ja heaks kiidavad. Tarbeteksti autor peab aga olema kindel, et teksti adressaat saab sellest aru täpselt nii, nagu on mõeldud, ja reageerib tekstile just sel viisil, nagu kirjutaja soovib. Kuna inimeste tõekspidamised ja keeleline maitse võivad olla väga erinevad, ei saa tarbeteksti kirjutaja riskida, et adressaadi eelistused tema omadega kokku ei lange.

Seega peavad kõik tarbetekstid olema kirjutatud võimalikult neutraalses keelestiilis ja vastama üldiselt aktsepteeritud arusaamale sellest, kuidas nad välja peaksid nägema.

Infoühiskond on toonud kaasa lakkamatu infovoo. Seetõttu on üsna tähtis, et edastaksime võimalikult selgeid ja hõlpsasti haaratavaid sõnumeid.

Selge keele põhimõtteid tutvustab ja väärtustab selge keele liikumine.

2014. aastal anti Eestis esmakordselt välja selge sõnumi auhinda.

Näiteks on enamikul inimestel selge ettekujutus, kuidas peaks välja nägema üks CV ja kuidas üks avaldus. Levinumate tarbekirjade vorm on trafaretne, tihti antakse ametiasutustes avalduse kirjutamiseks ette eeltäidetud blankett, kuhu avaldaja peab lisama vaid oma nime ja kuupäeva. Internetis ja arvukates käsiraamatutes on näidised, millest lähtumine on rangelt soovitatav. Avalduse või CV kirjutamisele julgevad loominguliselt läheneda õige vähesed inimesed. Ometi on seda siiski tehtud.

2008. aasta oktoobris jäi tudengineiu Maris Mäe Kuressaare-Tartu bussis ilma oma mobiiltelefonist. Tartu politseisse pöördudes otsustas isepäine neiu reegleid trotsida ja kirjutas oma avalduse luulevormis. Paljud ametnikud oleksid sellise „ülbuse“ peale ilmselt õhku ahminud ning tüdruku kurjalt korrale kutsunud. Õnneks sattus erilise tudengi erilist avaldust lugema aga eriline politseitöötaja, Tartu politseijaoskonna vanemkonstaabel Kert Kotkas. Temagi oli muusalt puudutuse saanud ning vastas avaldusele samuti luulevormis. Vahejuhtum luulevormis avaldusega tekitas ühiskonnas kaunikesti elevust. Luuletaja Ave Alavainu avaldas Postimehes koguni arvamust, et luulevormi võiks kängitseda ka pooled ajaleheartiklid ja riigieelarve. Muidugi mõista oli see tema poolt lihtsalt üks vallatu nali. Maris Mäe ja Kert Kotka luulevormis dialoog pälvis tähelepanu just seepärast, et oli nii haruldane.

Enamik kodanikke kahjuks ei oska nii hästi luuletada ja nende värsivormis avaldused ei kukuks just kõige paremini välja. Ja mis peamine, luulevormis avaldus ei pruugi olla lugejale nii hästi arusaadav kui tavaline. Maris Mäe luuletus sisaldab mitmeid allusioone ehk vihjeid tuntud tegelastele ja sündmustele. Tema avaldust oleks raske mõista ametnikul, kes pole harjunud lugema luulet, pole midagi kuulnud hinduismi jumalast Šivast, vene näitlejannast Natalja Gontšarovast või hispaania õpetlasest Spinozast. Pole võimalik tuvastada oletatavate varaste sisenemise peatust, kui ei tea, millises Pärnumaa osas tegi muret lehemädanik. Vaja on mõista ka inglise keelt ja slängisõna ment.

Kui tahad olla kindel, et sinu tarbekirja adressaat saaks sinust aru ja käituks võimalikult nii, nagu sa soovid, kirjuta oma kiri sellises vormis ja keeles, millega ta eeldatavasti harjunud on.

Kõrvalekalded ja omapäratsemine võivad sind küll eriliselt meeldejäävaks teha, aga sa ei saa olla kindel, et just heas mõttes. Seega õpime nüüd, kuidas koostada tarbekirju „nii, nagu peab”. Reeglite rikkumise peale võib mõelda ainult see, kes neid väga hästi tunneb.

Küsimused ja ülesanded

3. Arutlege klassis, miks on hea tarbetekst selges keeles. Mida sinu arvates tähendab selgekeelsus? Pange ühiselt kirja kolm või neli selgekeelsusega seonduvat märksõna.

5. Rühmatöö „Selgekeelsus veebilehtedes”.

• Iga rühm otsib analüüsimiseks mõne ettevõtte veebilehe. Analüüsimisel selgitage järgmist.
• Millistel eesmärkidel on koostatud selle ettevõtte tekstid?
• Kas tekstid täidavad selle eesmärgi: nende mõju on selline, nagu ettevõtja on tõenäoliselt soovinud? Põhjenda oma arvamust.
• Kas veebileht järgib selgekeelsuse põhimõtteid? Too näiteid.
• Kas tekstis on õigekirjavigu? Kui jah, siis milliseid?
• Kas tekstis on stiilivigu? Kui jah, siis milliseid?
• Kui lihtne on veebilehelt vajalikku teavet kätte saada?
• Millist keelenõu annaksid veebilehe koostajale, kui see peaks vajalik olema?
• Tehke koos rühmaga oma tööst viieminutine Powerpointi ettekanne ja kandke see klassis teistele ette.