Inimeste soovid kasvavad pidevalt – kui üks vajadus on täidetud, tekib varem või hiljem mõni uus. Olgu selleks siis soov saada endisest parema kvaliteediga kaupa või tarbida midagi teistsugust. Selline käitumine on inimestele alati omane olnud. Tänapäeva jõukates ühiskondades on meie soovid aga väga mitmekesised ning muutuvad kiirelt ja sageli.

Probleemiks võib aga muutuda see, et inimeste kõiki soove pole võimalik täita, sest selleks ei jätku lihtsalt ressursse. Ressursside nappuses peavad nii tarbijad, tootjad kui ka riikide valitsused tegema valikuid, mida, kui palju, kuidas ja kellele toota.

Küsimus on just nimelt tootmises.

Esmalt tuleb teha valik, milliseid kaupu ja teenuseid toota. Tundub, et põhiliste ja kõige olulisemate kaupade ja teenuste puhul ei ole valikuvõimalus raske, kuid ka siin tuleb otsustada, millise kvaliteediga ja millises mahus kaupu ja teenuseid me vajame.

Teisalt on küsimus selles, kuidas neid kaupu ja teenuseid toota ehk kuidas kasutada ressursse kõige paremal viisil. Näiteks tuleb arengumaades otsustada, kas ravimisel keskenduda nakkushaigustele, mis on surmavad, või ravida ka teisi haigusi, mida põevad vähesed, kuid mille ravi on väga kallis (nt kasvajad või südamehaigused). Arengumaades on teravalt esil ka hariduse küsimus: kas tagada riiklikult kõigile lastele võrdselt elementaarne haridus või toetada üksikute kesk- ja kõrgharidust. Jõukamates riikides tuleb teha teistsuguseid valikud: näiteks kas kasutada linnaäärseid maid linna laiendamiseks ja uute elamute ehitamiseks, jätkata seal põlluharimisega või hoopiski rajada sellesse paika puhkeala.

Lõpuks tuleb teha ka valik selles osas, kes neid kaupu ja teenuseid kasutavad. Kui ressursse kõigile ei jätku, kas siis peaksid sellest kõik ilma jääma või on kellelgi neile siiski õigus? Milline peaks olema miinimum, mille iga inimene mingist kaubast või teenusest saab? Kas peaksime eelistama noorte harimist või vanade inimeste ravimist?

Ettevõtete eesmärk on suurendada kasumit ning sellest lähtuvalt teevad nad ka valikuid, kuid siingi võib käitumine erineda. Mõned eelistavad kohe suurt kasumit ega mõtle tulevikule, teised soovivad aga pikaajalist kasumit, kuigi see võib lühiajaliselt tähendada väiksemat tulukust.

Sarnaste valikute ees seisab iga inimene ka üksikult: milliseid kaupu ja teenused tarbida, millises koguses ning kuidas neid kätte saada. Inimesed püüavad teha valikuid, mis tagavad nende soovide võimalikult täieliku täitumise – tarbida maksimaalses koguses hüvesid. Tihtipeale arvestatakse toodet ostes selle pikaajalise kasulikkusega ehk kvaliteedi ja tootja garantiiga. Harvem võetakse arvesse konkreetse toote kaubamärki või selle tarbimise prestiižikust. Viimased aspektid ei pruugi anda tarbijale kohest kasu; vastupidi – tekitavad hoopis lisakulu, kuna kipuvad olema teistest sarnastest toodetest kallimad.

Üldjoontes võib täheldada, et mingite konkreetsete tunnuste põhjal on inimesed oma valikutes sarnased. Need tunnused võivad tuleneda vanusest, harjumustest, elukohast, usulistest vaadetest, haridusest ja veel paljust muustki.

Viimane võib toimuda nii avalikult meedias kui ka inimeste omavahelises suhtluses. Ühiskonna valikud väljenduvad tihtipeale valimistulemuste kaudu, kuid ka nn kirjutamata reeglitena. Valimistel saavad suurema toetuse need kandidaadid ja erakonnad, kelle vaated valijatele rohkem meeldivad, seega on neil võimalik ka oma seisukohti ellu viia. Nii saavadki valijad omakorda mõjutada valitsusotsuseid, näiteks makse või riigi kulutuseelistusi. Käitumis- ja rõivastumisreeglid ei ole tänapäeval täpselt seadustatud, kuid ometi püüame igapäevaelus, sealjuures ka tööl jälgida ühiskonnas tunnustatud norme. Nii nagu iga inimese soovid, vajadused ja arvamused muutuvad, kujunevad ümber ka ühiskonna valikud.

Aruteluks

Valimiskompass

Postimees, Delfi ja Rahvusringhääling (ERR) töötasid 2019. aasta riigikogu valimisteks välja oma valimiskompassid. Valimiskompassi koostamisel Postimehega koostööd teinud politoloog Martin Mölder nendib, et tallegi tuli üllatusena, kui hästi valimiskompass tööle hakkas. „Lõpptulemusena tekkis aga väga loogiline pilt. Näeme kandidaate üle terve poliitilise maastiku, näeme, et eri parteide kandidaadid koonduvad üksteise lähedale ja erakondade paiknemine on väga loogiline,“ ütleb Mölder tänases intervjuus.
Valimiskompass Hääleandja annab vihjeid valimiseelistuste kohta, aga siit aimub ka erakondade käitumise ja olemuse kohta üht-teist. Nii on EKRE paigutunud vasakule, mis on mingis mõttes
loogiline, kui pidada silmas erakonna panustamist tugevale riigile. Eesti 200 aga kipub Hääleandjas kuhugi lahustuma, mis viitab, et erakond pole väga koherentne.
Hääleandjat võib võtta kui meelelahutust, aga võib ka mitte. Loodetavasti on valimiskompassist abi inimestel, kes pole oma valimisotsust veel langetanud. On ju enne valimisi alati neid, kes
teevad oma valiku valimispäeval. Mõistagi tuleb valiku tegemisel arvestada teiste teguritega, olgu selleks siis kandidaadi isiklik meeldivus, kellegi seotus kindla piirkonnaga jne. Tihtipeale loeb otsuse juures, kuidas kellelgi on parajasti läinud ehk mis tujus keegi arvuti taha istub või valimiskabiini siseneb. Kuid loeb ka maailmavaade ja seda aitabki välja sõeluda valimiskompass.

(Postimees, 13.02.2023)