Maailmas on ligi 200 riiki, millest üks on 24. veebruaril 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariik. Meie riigis elab umbes 1,3 miljonit inimest, kelle hulgas on rohkelt erinevaid rahvuseid. Mis teeb aga ühest rahvusest rahvuse? Kuidas mitmekesistavad erinevad kultuurirühmad meie ühiskonda?

Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus

Rahvust ühendab etniline identiteet ehk rahvuslik kokkukuuluvustunne, mis võib põhineda näiteks keelel, kultuuril, usul, aga ka muudel teguritel. Suurem osa Eestis elavatest inimestest on rahvuselt eestlased – ligi 70 protsenti. Suurima rahvusvähemusrühma Eesti territooriumil moodustavad venelased, keda on umbes 25 protsenti. Rahvusvähemuseks nimetataksegi teatud rahvusest inimesi, keda on vastavas piirkonnas (maakonnas, riigis) põhirahvusest vähem. Lisaks eestlastele ja venelastele elab Eestis veel näiteks ukrainlasi, valgevenelasi, soomlasi, tatarlasi, juute, lätlasi, leedukaid ja poolakaid. Seega on Eesti paljurahvuseline riik, kus põhirahvuseks on eestlased ning vähemusrahvusteks mitmed teised rahvad.

Selleks, et teises riigis elades ei unustataks oma kombeid, traditsioone ega keelt, võib luua erinevaid rahvuskultuuriühinguid. Selliseid ühinguid, mis aitavad säilitada oma kultuuri ja rahvuslikku eripära, on Eestis tänapäeval üle 300. Näiteks tegutseb Pärnus ingerisoomlaste selts, Narvas juudi kogukond ja Narva Rootsi selts. Nende ühingute eesmärk on edendada oma rahvusele iseloomulikke traditsioone ning õpetada nooremale põlvkonnale keelt ja kombeid.

Eesti Vabariik on demokraatlik ehk rahva võimuga riik, mistõttu meie põhiseaduse § 49 sätestab: „Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.“ See tähendab, et meie riigis austatakse eri rahvustesse kuuluvate inimeste õigust olla omanäoline ning säilitada oma rahvusele iseloomulik keel ning traditsioonid.

Erinevad kultuurirühmad mitmekesistavad ühiskonda

Ajalooliselt on Eestisse elama asunud mitmeid vähemusrahvusi, kuid paljud neist on nüüdseks meie aladelt lahkunud.

Sajandeid tagasi tulid Lääne-Eestisse ja sealsetele saartele elama rootslased, keda eesti ajaloos tuntakse rannarootslaste või eestirootslaste nime all. Nad kõnelesid rootsi keele eestirootsi murret. Rannarootslased elasid peamiselt Ruhnu saarel, Vormsil, Osmussaarel ja Noarootsi poolsaarel. Rannarootslastel oli omanäoline kultuur, see tähendab, et nende majade ehitamise ja põlluharimise viis, usk, talurahvakombed ja ka rahvarõivad erinesid eestlaste omadest. Kui mitu erinevat rahvust elavad lähestikku ning omavahel suhtlevad, mõjutavad nende kultuurid üksteist. Nii ongi näiteks Rootsi rahvariided mõjutanud Hiiumaa rahvariiete välimust – eeskuju võeti naabruses elavatelt rannarootslastelt. Teise maailmasõja lõpuaastail lahkus suur osa rannarootslasi siinsetelt aladelt.

Kui Eesti alad 13. sajandil ristiusustati, tuli siia elama palju sakslasi. Aja jooksul hakati neid nimetama baltisakslasteks – need on sakslased, kes elavad Baltimaades. Nii mõnedki baltisakslased olid kuulsad maalikunstnikud, skulptorid, arhitektid ja Tartu ülikooli õppejõud. Nad olid sajandeid siinse maa valitsejad ja kultuuri kujundajad, näiteks on mitmete Eesti linnade hooned tugevalt mõjutatud saksa kultuurist – Tallinna vanalinn, Oleviste kirik jne. Tänapäevalgi peetakse nii mõneski Eestimaa paigas gildi- ja hansapäevi, mille juured ulatuvad keskaegsesse hansakaubandusse, kus kandev roll oli jällegi sakslastel. Paljud baltisakslased – nagu rannarootslasedki – lahkusid Eestist teise maailmasõja ajal.

Praeguseni elavad aga Peipsi järve läänekaldal vanausulised. Vanausulised on venelased, kes ei saanud 17. sajandil enam Venemaal elada, sest neid hakati usu pärast taga kiusama. Sel ajal viis Venemaa valitseja läbi usureformi ning neil, kes jäid vanale usule kindlaks, tehti elu Venemaal väga raskeks. Lõpuks oli vanausulistel tarvis leida uus elukoht. Nii jõudsidki nad meie aladele, Peipsi järve kaldale.

Eesti vanausulisi ühendab tänapäeval vanausuliste ühing. Vanausuliste kultuuriühingutes ja muuseumites näeb nende traditsioonilisi rõivaid, käsitööd, tööriistu ja majapidamisesemeid. Nende jumalateenistused on omapärased – kirikuruumid on meestele ja naistele eraldi ning naisterahvad peavad kirikus oma juuksed kinni katma.

Lisaks vähemusrahvustele mõjutavad Eesti Vabariigi elanikkonna kultuurilist palet ka erinevad kultuurirühmad eestlaste endi hulgas. Näiteks on omanäoline setode kultuuriruum Kagu-Eestis ja kihnu kultuur Kihnu saarel. Esimese puhul on tuntud seto leelo ehk seto mitmehäälne laulutraditsioon, mis kanti 2009. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. UNESCO kaitse all on ka Kihnu kultuuriruum. Viimast on põhjalikult uurinud Ingrid Rüütel (tema abikaasa Arnold Rüütel oli aastatel 2001–2006 Eesti Vabariigi president).

2004. aastal liitus Eesti Vabariik Euroopa Liiduga ning pärast seda on erinevate vähemusrahvuste tulek Eestisse suurenenud. Meie koolides õpib üha rohkem teisest rahvusest inimesi, kellel on erinevad tõekspidamised ja arusaamad. Erinevate traditsioonide ja kommete tundmine aitab mõista ka meile võõraste rahvaste käitumist, nende religiooni ning tavasid, ennetada võimalikke arusaamatusi ning soodustada omavahelist koostööd.

Mõisted

• Rahvus on ajalooliselt kujunenud inimkooslus, mis põhineb ühtsel keelel, kultuuril, usul või mõnel muul identiteedi teguril.
• Riik on mingil kindlal territooriumil sõltumatut võimu teostav avalik-õiguslik süsteem.
• Kultuur – kõige üldisemas mõttes inimtegevus ja selle tulemus. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu keel, traditsioonid, uskumused, kombed, teadmised, õigus, moraal jne.