18. augustil 2019 astus 18-meetriselt jahilt Malizia II New Yorgis maale 16-aastane Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg. Sõites üle Atlandi ookeani meritsi, hoidis ta kokku CO₂ koguse, mis oleks kulunud lennukiga sõites. Tema eesmärgiks oli juhtida inimkonna tähelepanu kliima soojenemisele ja pidada kõne Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO).

Greta Thunbergi põhiliseks relvaks oli sotsiaalmeedia. Tema Twitteri kontot jälgis üle miljoni inimese, mida oli tunduvalt rohkem kui näiteks ÜRO peasekretäril. Thunbergil olid ka põhjalikud teadmised kliimateadusest. 15-päevase purjetamise järel kaldale astudes küsiti talt, mis on tema sõnum Ameerika Ühendriikide tollasele presidendile Donald Trumpile. Tüdruku läkitus oli lihtne: „Kuula teadust.“

Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg oli 20. augustil 2018 alustanud Rootsi parlamendihoone juures koolistreiki eesmärgiga tõmmata tähelepanu maakera kliimamuutustele. Ta sai ülemaailmselt tuntuks. Foto Greta Thunbergi reaktsioonist Donald Trumpi (USA president 2017–2021) sisenemisele ÜRO kliimakonverentsile. Trump oli öelnud, et kliima soojenemine on pettus.

Ligi sajand varem (19. sajandi lõpus) oli Thunbergi kaasmaalane, Rootsi kliimateadlane Svante Arrhenius hakanud juhtima tähelepanu kliimaprobleemile. Teda hakkasid huvitama maakera, maailmamerede ja atmosfääri füüsika. Paljud tema teooriad osutusid hiljem küll ekslikeks, kuid tänapäeval peetakse just teda kliimateaduse rajajaks. Öeldakse, et just tema avastas kasvuhooneefekti – see on looduslik ilming, mis on hädavajalik maakera eluslooduse püsimiseks.

Rootsi kliimateadlane Svante Arrhenius (1859–1927) sündis Uppsala lähedal Rootsi kuningriigis. Isa arveraamatud äratasid väikese Svante huvi arvude vastu. Svante õppis ülikoolis füüsikat ja keemiat. Doktoritöö kaitsmisel tabas teda raske löök, kui kaitsmiskomisjon ei tunnustanud tema dissertatsiooni kõrgeima hindega. Muserdatuna veetis Arrhenius kaks aastat oma vanematekodus. Kuus aastat pärast ülikooli lõpetamist õnnestus tal lõpuks saada lektori ametikoht.

Juba 1904. aastal hakkas Arrhenius uurima, kas inimene suudab põhjustada kliima soojenemist. Ta leidis, et „tööstuse areng võib mõne sajandi jooksul muuta süsihappe väikest osakaalu atmosfääris märgatavalt“. Arrhenius ei näinud maakera temperatuuri tõusus mitte niivõrd ohtu, kuivõrd võimalust päästa inimkond järgmisest jääajast. Oli vaja järgmist põlvkonda teadlasi, et mõista inimese mõju kliimale.

Tegelikult olid teadlased juba 19. sajandi alguses oletanud, et atmosfääri kihid toimivad kasvuhoone „klaasidena“, hoides ära Päikeselt tuleva soojuskiirguse peegeldumise Maalt tagasi kosmosesse. 1860. aastatel oli iiri füüsik John Tyndall jõudnud järeldusele, et veeaur, CO₂, osoon ja süsivesinikud (nagu metaan) hoiavad ära Maa atmosfääri jahtumise. Siiski olid Arrheniuse arvutused uudsed ja üllatavalt täpsed isegi tänapäevaste teadmiste valguses.