Mõistekaart on kaval nipp tekstiga töötamiseks. See aitab tihti paremini aru saada loetud tekstist või õppematerjalist. Kuid veel rohkem on sellest abi enda mõtete kogumisel, kui on tarvis näiteks kirjutada kirjandit. Mõistekaardi keskmes on kõige olulisem märksõna ning selle ümber märgitakse teised sellega seotud märksõnad, mis pähe tulevad või oma materjalist leiame.

Sõnaseletused

koppel, kopli – karjamaa
munetama – munemisel silma peal hoidma
munapunkt – munade kokkuostukoht
ait, aida – toiduainete, vilja ja riiete hoiuks mõeldud hoone taluõuel
rehe alla, rehealune – omaaegse rehielamu suur hoiu- ja tööruum
varb, varvad – võre
õrs – kanade magamiskoht
loomus – iseloom
haopinu – peente küttepuude virn
mait, maidad – viisakamat sorti sõimusõna, umbes nagu sunnik vmt
tang, tangu – mitte kuigi peeneks jahvatatud teravili, tavaliselt oder
laudil – lahtistest laudadest riiulil või laepealsel
sari, sarja – (munade kohta) pesatäis

Mägiste poiste kanakasvatus

Jüri Parijõgi

Ühel päeval ütles Mägiste isa poistele: „Mis te tõmbate ja ratsutate päevad otsa ringi, asja ees, teist taga – kord metsas või koplis, kord jõe ääres või tont teab kus. Võtke parem midagi tulusamat ette, hakake talumajapidamises kasulikumalt kaasa töötama!“

Poisid vaatasid isale arusaamatuses otsa. Enda arvates polnud nad ühtigi tühja tuult tallates ringi jooksnud, neil oli igal pool palju tegemisi ja toimetusi. Oli tarvis otsida linnupesi, oravaid taga ajada või jõekäärus kala püüda…

/– – – /

„Anna siis meile midagi tulusat tööd!“

„Tööd, tööd…“ arutas isa. „Kas talus tööd vähe? Hakake kas või kanu kasvatama!“

Poisid tegid suured silmad.

„Kuidas neid kanu kasvatada? Nad kasvavad ju ise.“

„Hee!“ naeris nüüd isa. „Kuidas nad ise kasvavad! Vaadake, kui palju on emal nendega muret ja hoolt. Tarvis neid toita, munetada, hoolitseda, et ei tuleks haigusi, et rebased, nirgid ja kärbid neid ei varastaks. Kullgi luurab mõnikord talu kohal, et kas ei ole kuskil valveta jäänud kanapoegi piiksumas… Kas siin tööd ja hoolt vähe? Vaja pesade järele valvata, munad ära korjata, mõni kana hauduma panna… Siin on palju tööd ja tegemist. Tehke emaga kaup, et ta annaks teile alguseks, ütleme, kummalegi kolm kana, kokku siis kuus. Nende eest hoolitsemine jääks teie mureks. Mis te kanadest mune saate, need on teie. Viige munapunkti ja koguge endale raha. Aga mis te talu aidast kanadele teri võtate, selle eest peate mulle maksma turuhinna järgi. Seadke kohe sisse selline raamat või vihik, kuhu kirjutate üles oma kanapidamisest saadud tulud ja sellega ühenduses olevad kulud. Ülejääk on teie teenistus.“

Siis läks isa rehe alla oma asju ajama, kuna poisid jäid õue ega mõistnud isa pika jutu peale sõnagi lausuda.

/ – – –/

Nii siis lõpuks jäigi, et ema andis oma kanakarjast poistele kolm kirjut ja kolm valget kana uue kanakasvatuse aluspõhjaks, ja poisid hakkasid asjaga pihta.

Kohe järgmisel päeval eraldati suurest kanalaudast varbadega eri osa oma kanalaks, tehti sinna õrs sisse, seati korda joogi- ja söögikünad. Seina äärde pandi kuus kasti, heintest pesad sees, kus kanad võisid munemas käia. Kanala põrandale viidi värsket liiva, et oleks, kus siblida ja teri otsida. Poisid teadsid, et ei ole hea kanale iga kord valmis toitu künaga ette anda, vaid peab terad liiva sisse viskama, kust nad siis ise need üles otsivad ja välja siblivad. See on nende loomus ja selle järgi tuleb talitada.

Igatahes oli poistel juba esimesel päeval nii palju tööd, et pikk kevadine päev kadus märkamatult. Kanad olid kogu päeva väljas, kas siblisid haopinu ääres või tikkusid aeda ja põllule, kust neid sageli tuli käia ära ajamas.

Õhtul tulid esimesed sekeldused, sest nende kanakasvatusse määratud kanad ei tahtnud kuidagi oma uude kodusse asuda, ikka kippusid teiste hulka, kuidas neid ka meelitati ja tibutati.

Ei saadudki lõpuks muidu, kui lasti nad teistega ühes lauta, kust nad siis õrrelt kinni võeti ja ükshaaval uude kanalasse kanti.

„Vaadake nüüd, maidad,“ õpetas Rein kanu. „See on teie uus kanala ja siia peate asuma! Pesad on siin – et te siis korralikult igaüks oma pesal munemas käite ja esimest sorti eksportmune munete!“

Sellest õpetusest ei hoolinud kanad midagi ja tikkusid järgmisel õhtul jälle teiste juurde.

„Peab meelitama, peab harjutama,“ tuli Väino viimaks heale mõttele. „Anname neile iga õhtu tangu, siis harjuvad ise siia tulema. Aga ema kanad peletame eemale.“

Sel viisil poisid harjutasidki viimaks oma kanad õiget kodu leidma.

/– – – /

Palju raskem oli aga kanu nende jaoks määratud pesadesse munema õpetada. Ema ütles kanu üle andes, et kõik on munevad kanad; kuid möödus kolm, neli päeva, aga poisid ei leidnud oma kanala pesadest ühtki muna.

„Neil ju igaühel oma pesa mujal,“ arvas ema, kellele poisid läksid oma häda kurtma. „Mõnel laudil, mõnel kuuris, väike valge käib kambri lakas munel. Katsuge ise pesad üles leida ja võtke munad ära, ainult üks jätke sisse pesamunaks, muidu teevad jälle uue pesa ja siis on seda raske leida!“

Vähese vaevaga leidsidki poisid kahe kana pesad üles ja tõid munad ära, ainult pesamunad jätsid sisse, nagu ema oli õpetanud.

Üldse õppisid nad nüüd paljusid kanade kombeid ning eluviise tundma, millest neil enne ei olnud aimugi. Nad teadsid, et kui kana tahab munele minna, siis ei lausu ta sõnagi, ainult rutt on ja käib rahutult ringi, siis kaob ära peaaegu märkamatult. Lähed aga pesale vaatama – juba kükitabki seal ega tee sinust väljagi. Pärast munemist tuleb aga lakast maha ja siis ei pea enam nokka kinni, kaagutab nii, et üle õue on kuulda.

Poisid said veel teada, et kui kana hakkab munema uut sarja, siis on paras aeg teda õpetada uuel pesal käima. Tuleb aga parajat aega varitseda, siis kinni võtta ja uuele pesale viia, kus pesamuna peab ees olema. Kui ta algul ei taha uuel pesal püsida, võib sõela või hõreda korvi peale panna – küll viimaks ära harjub.

Nii saidki poisid nelja kana pesad kätte, korjasid aeg-ajalt ära nende munad ja harjutasid nad uutel pesadel käima.

/– – – /

Ühel päeval luusis Rein kuuris ja otsis vanade kolude hulgast mõnd teravat asja, mida võiks noole otsa panna. Korraga kuulis ta kuurinurgast suvekorterisse pandud saanist imelikku piuksumist. Poiss kohkus esiteks ära, siis jäi terasemalt kuulatama ja läks lõpuks saani alla vaatama. Vana kirju kana kõhutas seal, kari kollaseid poegi ümber.

Nüüd pistis poiss täit traavi toa poole ja hüüdis juba eemalt: „Ema, Väino, tulge vaatama! Vanal kirjul on pojad! Puha kollased ja piuksuvad haleda häälega!“

„Kus, kus?“ tuli ema köögiuksele ja varsti oli ka Väino jaol.

Mindi kuuri, lükati uksed pärani lahti – ja seal nad olidki. Mõned olid roninud vana kana selga, mõned piuksusid istmepadjal või saanipõhjal.

„Poisid, teil on oma kanakasvatusega õnne,“ ütles ema. „Näe, teadmata tuleb kanaperet juurde.“

Poisid olid õnnelikud ja arvasid, et see kanakasvatus, see on ikka päris tore asi. Kui need kõik hakkavad munema, siis on iga päev midagi munapunkti viia. Kohe loeti pojad üle ja leiti, et neid on kaksteist.

„See teeb kokku kaheksateist kana,“ arvutas Väino väledasti. „Kui need kõik korraga munema hakkavad, siis saame kaheksateist muna päevas. See teeb päevas üheksakümmend senti, kui arvata munapaari hinnaks kümme senti. Ja mis see veel nädalaga ja kuuga välja teeb!“

„Ära ikka niipaljuga arvesta,“ arvas ema. „Ega neist kõigist kanad tule, mõnest saab ehk kukk.“

See pani poisid mõtlema. Miks nad ei võiks kõik kanadeks jääda? Aga olgu peale!
/– – – /
Poisid käisid iga päev oma nelja-viit muna kokkuostupunkti viimas ja raha võtmas. Oli päris huvitav vaadata, kuidas punktimees võttis imelikud pappkastid, mida võis kokku panna nagu lõõtsa ja siis tõmmata jälle lahti kastiks, nii et igale munale jäi eri lahter. Sinna lahtritesse punktimees ladus munad püsti nagu pesadesse. Munadele löödi templid peale, et need, kes neid ostavad, teaksid, millal need on munetud.

Poiste toodud munad võeti vastu ilma proovimata: teati juba, et nad vanu mune ei too. Mõnikord küsis punktimees naljatades: „Kas on eilsed või tänased?“

„Eilsed ikka,“ vastasid poisid. „Tänased on alles munemata.“

Varsti oli kogu külal teada, et Mägiste poistel on oma kanakasvatus, mis toob neile sisse ränka raha. Mõned naabripoisid ja -tüdrukud katsusid asja järgi teha, kuid nii hästi see välja ei tulnud kui Mägistel. Kas ei antud neile küllalt kanu, ei saanud nad eri kanakuuti või ei mõistetud arveraamatut pidada nii kui Mägistel.

Kord juhtus Väinol munade viimisega äpardus, mis pani poisid mõneks päevaks kukalt sügama ja oleks nad peaaegu riidugi ajanud, kui isa õigel ajal vahele poleks saanud.

Asi oli nimelt nii, et ema andis ka oma kanade munad poiste viia, sest maksab siis talust mitmekesi väljas käia ja kallist tööaega raisata. Iga voori pealt said poisid ühe muna hinna endale või võisid selle väärtuses talu aidast oma kanadele toitu võtta. Nii said poisid väikese lisateenistuse ja olid sellega väga rahul.

Ühel päeval kohmitses aga Väino, kelle kord oli parajasti mune viia, kaua kodus, ja kui ta siis viimaks minema sai, pistis täit traavi üle koplinurga leekima, et kokkuostupunkti hiljaks ei jääks.

Tuli aga varsti tagasi, korv munaputru täis. Oli Raja kaasikus üle kraavi hüpates komistanud, maha kukkunud ja kõik munad katki teinud – viis oma ja kolmkümmend ema kana muna.

Ta jäi nuttes köögiuksele seisma, et mis nüüd küll saab.

„Mis muud,“ arvas ema, „kui tuleb teil see kahju tasa teha. Annate oma kanakasvatusest kolmkümmend muna mulle asemele. Kes kahju tegi, see ka vastutab!“

Nüüd tuli ka Rein jaole ja hakkas Väinot kurjasti süüdistama: „Esiteks kohmitsed kodus, ei saa ega saa minema. Siis jooksed nii hooletult, et kukud maha. Oled ikka vana töbijalg!“

„Kes on töbijalg? Sa ütlesid töbijalg!“ ajas Väino rinna ette, pani munapudruse korvi maha ja läks vennale vastu.

Juba seisidki mõlemad vennad, rinnad vastamisi ja käed rusikas. Kaklus oleks peaaegu tulnud, poleks isa õigel ajal vahele saanud.

„Mis on? Mis need poisid põrnitsevad vastamisi nagu vihased kuked?“ päris ta.

Kui talle ära seletati, milline õnnetus oli juhtunud Väino hooletuse läbi ja millist kahju tuleb nüüd mõlemal kanakasvatajal kanda, tegi ta otsuse, mis rahuldas mõlemat poissi ja millega ka ema nõusse jäi.

„Teie tasuge emale kahju tööga,“ andis ta head nõu. „Tulin praegu kapsaaiast, seal on kuus pikka peenart umbrohtu täis. Leppige emaga kokku, et kitkute need peenrad puhtaks. Tema arvestab iga peenra eest 25 senti ja kahju ongi tasa.“

Sellega olid poisid nõus ja sellega leppis ka ema. Poisid põrnitsesid küll veel mõne aja vastamisi, ütlesid mõne nääkleva sõna, kuid tüliks asi ei läinud. Peenrad kitkuti ära ja tehti sel viisil kahju tasa.

Kogu suve askeldasid poisid oma kanakasvatusega ega pannud tähelegi, kuidas päevad möödusid ja koolimineku aeg tuli kätte. Siis anti kanakasvatus ema hoole alla, kuid iga kord koolist tulles peatuti kanakuudi ees ja pandi käed külge seal, kus näis vaja olevat. Asi oli poistele nii südamelähedaseks saanud, et sellest ka kooli ajal ei raatsitud loobuda.

Kana noorperest oli kasvanud seitse kana ja viis kukke. Üks kukk jäeti järele, teised müüdi sügisel ära, olgugi et nad olid tublid kukepoisid. Mõlemal poisil oli koolitalve alguseks mõnigi hea kroon oma raha kogutud. Ja see raha oli kallis, sest see oli teenitud oma kanakasvatusega.

Küsimused ja ülesanded

7. Koostage vihikusse mõistekaart, mille keskne märksõna on kanakasvatus. Märkige selle ümber, milliseid toimetusi kanakasvatus poiste jaoks kaasa tõi.

KIRJANDUSPÄHKEL

Mõelge ühe ameti peale, mis teile huvitav tundub. Otsige selle kohta internetist ja/või teatmeteostest infot ja koostage kaaslasega ühine mõistekaart selle töö kohta. Võite selle ka illustreerida! Jutustage oma mõistekaardi põhjal klassile selle tööga seotud ülesannetest, probleemidest ja ka headest külgedest!