1. Loe järgnevat lugu Indiast, „Kes vastutab, kui inimesed saavad surma?”. Vaata kõigepealt läbi alljärgnevad küsimused ja seejärel leia tekstist õiged vastused.

KES VASTUTAB, KUI INIMESED SAAVAD SURMA?

2017. ja 2018. aastal sooritati India erinevates paikades hulk kohutavaid mõrvu, mida võiks nimetada lintšimiseks ehk omakohtuks. Kohalikud mõrvasid selle aja jooksul vähemalt 15 mööda Indiat rännanud ning väikelinnades ja külades peatunud inimest. Nimelt levis külaelanike seas Whatsapi gruppides kuulujutt koos videoga sellest, et kurjategijad sõidavad ringi ja röövivad kohalikke lapsi.

Whatsapp on sõnumite saatmise rakendus, mida 2018. aastal kasutas umbes 200 miljonit indialast. Whatsappi kasutatakse sarnastel eesmärkidel kui sotsiaalmeediat: seal saab öelda sõbrale tere hommikust, jaguneda gruppidesse ja vahendada jutte, mis huvitavad eri piirkondade kohalikke inimesi. Keegi ei jälgi, kas gruppides leviv info vastab tõele, samas liiguvad gruppide vahel kuulujutud kiiresti.

Omapead jäetud laste röövimine on Indias üsna suur probleem – kuritegelikud rühmitused röövivad tihti lapsi, et müüa neid rikastele indialastele teenijateks, kasutada lapsprostituutidena või panna kerjama turistirohketesse paikadesse. Kuna pimedad või haiged kerjuslapsed teenivad rohkem, kardetakse, et röövitud lapsi sandistatakse meelega.

Pärast iga vägivallajuhtumit tuvastasid korrakaitsjad, et sõltumata ohvrite arvust olid ründajad enne Whatsapis näinud sama lapseröövivideot. Video, mida kohalikud olid näinud, oli ühe kampaaniavideo muudetud variant. Algne video kujutas justkui turvakaamera lindistust külatänavast, kus oli näha mängivaid väikeseid lapsi. Korraga sõitis lastest mööda mootorratas kahe mehega, kellest tagumine haaras ühest mängivast poisist kinni ja kihutas koos temaga minema. Video lõppes sellega, et mehed mootorrattal naasid laste juurde, röövitud poiss pääses tervelt ja üks mootorratturitest tõstis kaamera poole suure sildi hoiatava kampaaniasõnumiga. Tegemist oligi mitu aastat vana Pakistani kampaaniavideoga, milles mängisid näitlejad. Kampaania eesmärk oli teavitada kohalikke lapseröövidest ja suurendada valvsust.

India külaelanike Whatsapi gruppides levis aga video muudetud versioon, milles oli õnnelik lõpp välja lõigatud. Selle asemele oli lisatud hoiatus, et sellised inimröövid, nagu videos, toimuvad praegu lähikonnas. Lisaks inimröövivideotele levisid Indias kuulujutud lehmade tapmisest (mida peetakse Indias pühaduseteotuseks) ja libauudised mõne ravimi või vaktsiini kahjulikkusest.

Whatsapi omanik Facebook ütles toona, et nemad eravestlusi ei näe ja seetõttu ei saa ka grupisisest suhtlust kuidagi mõjutada. Pärast India lintšimisjuhtumeid muutis Whatsapp seadeid nii palju, et edaspidi sai sõnumeid edastada vaid kuni kahekümnele inimesele korraga. Varem sai seda teha kuni 250 inimesele.

Sotsiaalvõrgustikud, nagu Facebook (kellele kuuluvad nii Instagram kui ka Whatsapp), Twitter, Hiinas populaarne Weibo ja Wechat on olnud pikalt seisukohal, et nemad kasutajate vestlusi ja infot ei kontrolli.

Pärast seda, kui neis keskkondades ringi liikuvad kuulujutud on põhjustanud ohtu inimelule, on erinevad platvormid võtnud siiski üht-teist ette. Enamasti on nad püüdnud kasutajaid eelkõige harida – näiteks õpetanud, kuidas valeinfot ära tunda ja kuulujutte levitavaid postitusi ära märkida nii, et neid saaks eemaldada. Uuringud on aga näidanud, et vale levib sotsiaalmeedias kaugemale (ehk seda jagatakse rohkem) kui tõde.

Nii mõnedki India kooliõpetajad on mõistnud, et sotsiaalmeediaplatvormid ise ei suuda kasutajaid kaitsta, ning on hakanud koolis õpetama, kuidas kuulujutte ära tunda ja neid ise mitte levitada. Samas muudab asja keerukaks see, et taolised kuulujutud levivad väga väikestes gruppides, mille liikmed tunnevad üksteist hästi. Näiteks imestas üks lapsevanem oma Whatsapi vestlusest ajakirjanikuga rääkides: „Kuidas on võimalik, et minu lähedased nii rängalt eksivad?

Video, mis põhjustas Indias arvukalt omakohtujuhtumeid

2. Aruta kaaslasega järgmiste küsimuste üle.

a) Millisel juhul oleksid Eestis võimalikud analoogsed omakohtujuhtumid?
b) Kui palju peaks sotsiaalmeediaplatvorm, ettevõte või väljaanne vastutama tagajärgede eest, mis kaasnevad sarnaste võltsvideote jagamisega?
c) Kui selle video oleks sotsiaalmeediasse postitanud eraisiku asemel mõni meediaväljaanne, kas siis oleks vastutus teistsugune?