Lugude jutustamine on olnud ajast aega üks laste kasvatamise ja nende kujutlusvõime arendamise viise. Lugusid on tore kuulata, aga mängida on neid samuti tore. See annab võimaluse end samastada nii heade kui ka pahade tegelastega ning mõtiskleda erinevate olukordade üle.

Kõiki selle kogumiku näidendeid on laval mängitud. Vajaduse korral olen koos oma näiteringide lastega neid kohendanud. Kõik lood on kirjutatud just mingil ajahetkel näiteringi kokku tulnud seltskonna jaoks, nende iseloomu ja võimeid arvestades. Iga rolli taga on päris inimene ja see muudab kõik lood vähemalt minu arvates väga elusaks. Nimed on muidugi uued, selle loo tegelaste omad.

„Seitsme maa ja mere taga“ ning „Lugu Tähevalguse kuningriigist“ on kaks lustakat muinasjuttu, kus paljudele tuttavad tegelased on pandud uude olukorda, on muudetud hoiakuid ja suhteid. Need lood sündisid selleks, et kaasa haarata paljusid lapsi. Lavale julgesid tulla ka need, kes igapäevases koolielus jäävad märkamatuks, sest mõni roll on väike ja nõuab põhiliselt lavale astumise julgust. Aga see tegu on juba paljudele suur võit iseenda üle.

Vahel on elu noorele inimesele keeruline. Täiskasvanud ja lapsed näivad toimetavat erinevates maailmades. Lastel on sageli kohustus olla mõistlik ja oma vanematest aru saada isegi siis, kui see käib õrnale inimtaimele üle jõu, on valus ja peaaegu talumatu. Näidendites „Kõnelused“, „Igapäevane lugu“, „Mängult ja päriselt“ ning „Me saame hakkama!“ on paljudele äratundmishetki, mis aitavad mõista enda tundeid, aga ka vanemate ja eakaaslaste käitumist. Siit leiab võimalusi hilisemaks aruteluks, kuidas saaksime elamise valu vähendada, muutes selle hoopis rahuks ja tasakaaluks.

„Koolilugu“ ja „Kooparahvas“ on oma olemuselt hoiatuslood. Tormame iga päev suure kiirusega tulevikku. Järjest raskem on hoomata muutusi enda ümber, iseenda tundeid ja mõtteid. Mis on tegelikult tähtis? Kas vajame ikka lõputut mugavust, enese polstri sisse pakkimist ja elu elamist võimalikult väikese pingutusega? Kas ei muuda see meid tasapisi tundetumaks ja rumalamaks ning hoolimist jääb hoopis vähemaks? Mida toob tegelikult endaga kaasa igapäevaelu tehniline areng? Kas mõnikord on teadmine kurjast? Mõtiskleme selle üle koos lastega. Sellest saab ju nende maailm.

„Armsad asjad“, „Kus on minu koduke?“, „Kolm põrsakest“ ning „Jõuluvana läheb pensionile“ annavad võimaluse mängida koos lastel ja täiskasvanutel. Eriti väiksemas koolis, kus õpetajad, õpilased ja vanemad toimetavad ühise perena, on niisugune võimalus ikka teretulnud. Tore on koos naerda ja lisada oma mänguga koomikat igasse olukorda. Lapsele on selline lavaproov turvaline ja lõbus. Just nii saadakse kergesti sõbraks teatriga, õpitakse hindama vaba eneseväljendust ja kogutakse esinemisjulgust. Neid lugusid on mängitud jõuluajal, keset kuuselõhna ja tulede kuma.

Loodan, et need näidendid toovad ka teistele sama palju rõõmu kui meile. Kogumik sobib kasutamiseks nii noortekeskuste, koolide, raamatukogude kui ka kultuurimajade huviringides.

Suur tänu kõigile minu kaasteelistele inspiratsiooni ning tundelise ja vaimustava ühise rännaku eest!

Maia Punak