India on oma tsivilisatsiooni tekkest alates olnud kultuuride puute- ja põrkeala. Tema põliselanikud olid jõudnud juba kolmandal aastatuhandel e.m.a Induse jõe orus luua selle aja kohta kõrgelt arenenud kultuuri suurte linnade ja organiseeritud ühiskonnaga, ning sellest ajast on säilinud ka märkimisväärset kunsti. Ometi on seal kasutatud kiri endiselt dešifreerimata. Alates teisest aastatuhandest e.m.a on juhtpositsioon Indias aga indoeuroopa keeli kõnelnud rahvaste, nn aarjalaste käes, kes tõenäoliselt saabusid sinna läänest. Enamik tänapäeva India rahvaid on nende järeltulijad.

Aarjalaste ühiskond jagunes tõenäoliselt juba varases faasis nelja rangelt eristatud seisusse ehk kasti: preestriteks, sõdalasteks, kaupmeesteks-maaomanikeks ja lihtrahvaks. Kõrgeim autoriteet kuulus preestritele, kes valdasid suuliselt edasi antavat usulist traditsiooni, mida nimetati teadmiseks ehk veedadeks. Tehniliselt tähistab see sõna nelja suurt tekstikogumit, kus tuumiktekstide ümber on terve rida kommentaare ning osalt ka üsna tinglikult nendega seotud teisi tekste. Kuid tihti nimetatakse nii ka vaid neid tuumiktekste endid – jumalatele pühendatud hümne, mida preestrid esitasid ohvrirituaalide ajal. Vanim veedadest on „Rigveda“, mis on kujunenud tõenäoliselt ajavahemikul 16.–13. sajandil e.m.a. See on veidi üle tuhande hümni sisaldav kogumik. „Rigvedas“ ilmneb hästi ka india maailmapildi järkjärguline areng, näiteks võib siin jälgida taaskehastumisõpetuse teket. Selle kohaselt siirdub iga elusolend pärast surma uude kehasse, mis võib pakkuda meeldivamat või vähem meeldivat elu vastavalt sellele, kuidas ta oma eluajal on käitunud. Aga samuti võime „Rigveda“ tekstides jälgida uute jumaluste (ja nende kaitse all olevate tegevusalade, näiteks sõjanduse) esiletõusu, ühiskonna kihistumist ja preesterkonna katseid hoida kõrgemat võimu enda käes.

„Rigveda“ hümnid on pühendatud konkreetsetele jumalustele, keda kutsutakse ohvrirituaalist osa saama, aga jutustavad ühtlasi ümber nendega seotud müüte ja lugusid. Ühtsesse ja muutumatusse süsteemi need siiski ei sobitu: maailma loojaks ja kõrgeimaks jumaluseks nimetatakse kord üht, kord teist olendit või jõudu. See võib ühelt poolt anda tunnistust õpetuse muutusest, teisalt aga ka viisakusest, millega üritati mõnda konkreetset jumalust ülistades ära teenida tema soosing.

„Rigveda“ kõige hilisemas kihistuses leidub ka hümn, mis räägib kosmilisest alginimesest Purušast, kelle kehast moodustusid erinevad kastid: peast preestrid, kätest sõdalased, puusadest kaupmehed ja jalgadest lihtrahvas. Sellel müüdil on analoogiaid ka teiste indoeuroopa rahvaste pärimuses. Näiteks on Skandinaavia mütoloogiast tuttav alghiiglane Ymir, kelle kehast moodustasid jumalad taeva ja maa. Mõned õpetlased peavad aga Purušahümni ka võltsinguks, mis on „Rigvedasse“ lisatud palju hiljem, et kastisüsteemi õigustada.

6. sajandiks e.m.a oli reaalne võim ühiskonnas libisemas preestritelt sõdalaste kätte ning see kutsus esile terve hulga usulisi uuendusliikumisi, mis veedade autoriteeti kõigutada püüdsid. Samal ajal üritas ka preesterkond muutustega kohaneda – sel ajal kirjutati suur hulk (kokku umbes 200) filosoofilise sisuga tekste, mida nimetatakse upanišadideks. See termin tähendab sõna-sõnalt jalgade juures istumist ning viitab õpilasele, kes võtab oma õpetajalt vastu salajas peetavat pärimust. Upanišadides võtab kuju õpetus kõiki jumalaid ületavast, kõiges ja kõikjal viibivast kosmilisest vaimust Brahmanist ning igas inimeses olevast individuaalsest hingest ātmanist, mis on olemuselt Brahmaniga ühtne. Inimese ülesanne maailmas on vabaneda illusioonidest, mis näitavad tegelikkust talle kui kirevat ja keerulist, ning jõuda oma ātmani ja Brahmani ühtesulamiseni.

Vähemalt on osa upanišade sündinud kui preesterkonna vastus uutele usulistele liikumistele, eriti budismile, mis alates 5. sajandist e.m.a kogus järjest enam toetust. Budismi rajaja oli legendide kohaselt ühe väikese riigi valitseja poeg Siddhartha, tuntud ka kui Gautama Buddha Śākyamuni. Ta kasvas luksuses, kuid otsustas oma heast elust loobuda, kui puutus kokku haiguste ja surmaga, mis seni tema elust eemal olid hoitud. Pärast pikki õpi- ja rännuaastaid ning erinevate psühhotehniliste harjutuste praktiseerimist saavutas ta väidetavalt kirgastuse ehk teadvusetasandi, milles asjade tõeline olemus selgesti paistab. Budistlik õpetus väidab, et elu põhjustab igal juhul rahulolematust (sageli ekslikult kannatusteks tõlgitud, kuid ka pidevalt samalaadsed naudingud tüütavad lõpuks ära). Rahulolematus tuleneb soovidest, ihadest ja klammerdumisest illusoorse tegelikkuse külge. Sellest on võimalik ka üle saada, hoidudes äärmustest ning tajudes psühhotehniliste harjutuste abil maailma ja inimese mina olemust. Selle vaate kohaselt ei ole midagi püsivalt olemas. Pole olemas iseseisvaid asju, ainult jätkuvad suhted ja protsessid. Ka inimese mina on ainult seisund, millest tuleb üle saada. See õpetus muutus väga kiiresti äärmiselt populaarseks ning kui 3. sajandil e.m.a võttis selle omaks Ašoka, üks India ühendanud kuningatest, sai sellest valdav maailmavaade, mis hakkas levima nii ida kui ka lääne poole.

Kuigi Buddha ise sarnaselt Jeesuse ja Sokratesega midagi ei kirjutanud, pandi pärast tema surma tema õpetused kirja ning edaspidi laienes budistliku kirjanduse kogum veelgi. Esialgu kasutasid varased budistid (ilmselt preesterkonnast eristumiseks) paali keelt, mis on erinevate kõnekeelte põhjal loodud kunstlik kirjakeel. Hiljem aga võeti kasutusele kogu India intelligentsi ühendav teine kunstlik kirjakeel, veedade traditsioonist tuletatud sanskrit (täiuslik), millest hiljem sai klassikalise India kultuuri põhiline väljendusvahend. See juhtus umbes meie ajaarvamise alguses, kui budistlikus kogukonnas toimus jagunemine. Varasem õpetus pidas kirgastuse saavutamist võimalikuks ainult kloostris, kus inimesi ei häiri argielu sekeldused. Kuid mida edukamaks budism kujunes, seda rohkem vajas ta eneseteostusvormi ka neile, kes ei olnud valmis oma tavaelu maha jätma. Uue suuna kuulutajatele oli tingimata kloostrisse pürgimine samuti klammerdumise vorm. Inimese mina illusoorsusest tulenes nende jaoks ka arusaam, et mõte „vabanemisest“ väljapoole hingederännu tsüklit on ka ise ekslik: kirgastust tuleb kogeda siinses maailmas, seda maha jätmata. Lisaks budistliku kirjanduse kaanonile nimega Tipitaka/Tripitaka („Kolm korvi“), mis sisaldab üleskirjutatud Buddha õpetuskõnesid, konkreetseid elureegleid ja ka metafüüsilisi arutlusi maailma ja teadvuse ülesehitusest, kirjutasid budistid õpetlikke lugusid, näiteks Buddha varasematest eludest, mis meenutasid pigem muinasjutte, aga ka palju poleemilist ja filosoofilist kirjandust.

Ilukirjandus tekkis Indias samuti varakult. 5.–4. sajandist e.m.a, kui preesterkond ei olnud enam kultuurilise võimu ainuvaldaja, on pärit india kahe suure eepose varasemad kihid. Mõlemasse teksti on küll hiljem lisatud rohkesti materjali ning lõpliku kuju on need omandanud ligi 700–800 aasta vältel. Ehkki traditsioon omistab mõlemad eeposed ühele konkreetsele luuletajale, on tegemist siiski hulga anonüümsete autorite kollektiivse loominguga. Neist vanem, 24 000 topeltvärssi sisaldav „Rāmāyana“, räägib kuningas Rāma võitlusest deemonite riigi valitsejaga, kes on röövinud tema abikaasa. Rāma on ideaalne valitseja ning kõigi riigimehelike omaduste koondkuju, jumal Višnu kehastus (avataara). See on põhjustanud selle eepose laia leviku eelkõige Kagu-Aasias, kuna ka sealsete omavahel sageli sõdivate riikide kuningad soovisid end näha Rāma rollis, oma vastaseid aga deemonitena. (Ka praegu on Tai kuninga ametlik tiitel just rāma.) Eeposest pärit lugudel põhineb muuhulgas mitmeid erinevaid teatritraditsioone, nii klassikalisi kui ka rahvalikke.

Veel oluliselt mahukam ja suurema haardeulatusega on aga teine india eepos, kokku üle 100 000 topeltvärsi sisaldav „Mahābhārata“, mis räägib võib-olla kauges minevikus ka tegelikult aset leidnud sõjast ühe väikeriigi valitseva perekonna kahe haru vahel. Lisaks eepose pealiinile, mis sisaldab hulgaliselt nii paleeintriige kui ka seiklusi, mahub sellesse terve hulk kõrvalliine ja iseseisvaid lugusid, mida tegelased üksteisele jutustavad. Üks oluline iseseisev osa eeposest on „Bhagavad-gītā“ („Isanda laul“). See räägib tinglikust õhtust enne otsustavat lahingut suures sõjas, kus hiljem võiduka poole üks kangelasi, sõdalane Ardžuna, ühtäkki ürituses kahtlema hakkab – teisel pool seisavad relvis tema vastas mitmed lapsepõlvesõbrad ja -kaaslased. Jumal Krišna on aga võtnud tema kaarikujuhi kuju ja peab Ardžunaga pika vestluse, milles ta selgitab, kuidas inimese saatus siin maailmas on saada endaks ja sellena käituda. Kuna Ardžuna on sõdalane, siis reedaks ta sõdimast loobudes eelkõige iseenda. See tekst on hilisemas hinduismis olulisel kohal ning tema kommentaaridel põhineb ka üks 20. sajandi uususke, krišnaism.

Varasest india kirjandusest rääkides ei saa unustada ka muinasjutukogu nimega „Pantšatantra“ („Viisikraamat“), mille on 3. sajandi e.m.a pärimuse kohaselt kirja pannud üks õpetlane, kelle ülesanne oli kasvatada laisku ja tähelepanematuid printse. Need ei tahtnud kuulata tema tavapäraseid nõuandeid, küll aga lasksid endale jutustada õpetlikke loomamuinasjutte. Raamat muutus lühikese ajaga ülipopulaarseks, sellest ilmus mitmeid teisendusi ning seda tõlgiti ka teistesse keeltesse – ühe 19. sajandi folkloristi arvates ongi kõik Euraasia muinasjutud ühel või teisel viisil temast tulenenud. „Pantšatantra“ on oluline ka teisel põhjusel: ta toob india kirjandusse raamjutustuse põhimõtte – ühe loo sees räägitakse ära veel mitu pisemat, üksteisest ja pealiinist sõltumatut lugu.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Mis on veedad? Mida saame neist teada india vana pärimuse kohta?
2. Uuri, millised keeled kuuluvad maailma suurima kõnelejaskonnaga indoeuroopa keelkonda. Millised keeled on suurima kõnelejaskonnaga? Millised neist on enim mõjutanud eesti keelt ja kultuuri?
3. Mis on upanišadid ja mida need sisaldavad? Millised India ühiskonna muutused mõjutasid upanišadide teket?
4. Mida peab budistlik õpetus ehk budism inimese rahulolematuse põhjuseks? Kuidas on võimalik rahulolematusest vabaneda?
5. Kirjelda, milline on budistide panus india kirjandusse.
6. Uuri veebist, mida tähendab sanskritikeelne sõna avataara india mütoloogias. Mismoodi sarnaneb selle mõiste tähendus mõiste avatar tähendusega arvutimängude ja interneti kontekstis?
7. Nimeta kolm india ilukirjandusele aluse pannud teost. Kirjelda neist igaühe sisu. Uuri lisa internetist.
8. Mis roll on india kirjanduses preestritel ja õpetlastel?
9. Mis on raamjutustus? Too näiteid.

Lisamaterjale

„Keskööprogramm. Katkendeid eeposest „Mahābhārata“.“ Loeb Jaan Tooming. Eesti Raadio, 1980.¹

„Bhagavadgitā“ e-versioon. Tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll.²