Üks varasemaid tsivilisatsioone maailmas tekkis Niiluse jõe kallastel, kus inimesed pidid kitsast elamiskõlbulikku ala ühelt poolt üleujutuste, teiselt poolt kõrbe eest kaitstes paratamatult ühistööks organiseeruma, et üleüldse ellu jääda. Juba neljandal aastatuhandel e.m.a oli Egiptuse ühiskond kujunenud riikideks, mis lõpuks omavahel ühinesid. Kuigi dünastiad vaheldusid üksteisega ning stabiilsete perioodide vahele jäid ka segaduste ajad, oli Egiptuse kultuur hämmastavalt stabiilne ning sarnased väljendusvormid pidasid vastu aastatuhandeid. Kaua kasutati ka ühtset kirjasüsteemi. Sõnade tähendusliku osa andsid selles edasi piltsümbolid ehk hieroglüüfid, millele lisati eraldi märkidega grammatilised lõpud. Alguses raiuti tekste kivisse. Hiljem kiri lihtsustus tänu papüüruse kasutuselevõtule ning kirjutamine polnud enam nii kulukas. Kirjaoskus oli aga endiselt prestiižne, seda valdasid vähesed. Egiptuse kirjandusele tüüpilised žanrid, näiteks elulugu ja tarkusesõnad, koosnesid suuresti korduvatest vormelitest, mida ilma suuremate variatsioonideta kombineeriti. Isegi elu lühiduse üle kurtvad ja maist olemist nautima kutsuvad luuletused, nn harfimängija laulud, kordasid üksteist pidevalt.

Egiptuse kirjanduse olulisim teos on 20. sajandist e.m.a pärit jutustus „Sinuhe“, mis räägib kodumaalt põgenenud õukondlase Sinuhe rännakutest ja koduigatsusest. Üldiselt arvatakse, et tegemist on ilukirjandusega, mitte tegelikult aset leidnud sündmuste kirjeldusega, ent juhtunut on edasi antud realistlikult, erinevalt mõnest varasemast tekstist, kus jutustatakse selgelt muinasjutulist päritolu lugusid. „Sinuhe“ on olnud väga populaarne, millest annab tunnistust rohkete säilinud fragmentide hulk. Ligi neli tuhat aastat hiljem, 20. sajandil m.a.j on Sinuhe lugu andnud alust mitmele uustöötlusele, näiteks Soome kirjaniku Mika Waltari samanimelisele suurromaanile.

Hilisemas Vana-Egiptuse kirjanduses, nn uue riigi ajal (16.–11. saj e.m.a) muutub järjest olulisemaks surma ja hauataguse elu teema. Sellest ajast on pärit „Allmaailma raamat“, mis jutustab päikesejumal Ra retkest läbi surnute riigi, mis jääb tema teele pärast päikeseloojangut ja enne uue päeva algust. See tekst oli mõeldud lugemiseks ülikutele, kes said sealt teada, milliseid ohtusid ja takistusi nad pärast oma surma teel teispoolsusse kohtavad, et nad oskaksid nendeks valmis olla.

Ka teisest vanimast Lähis-Ida tsivilisatsioonist, Mesopotaamiast, on meieni säilinud arvestataval hulgal kirjanduslikke tekste. Erinevalt Egiptusest ei olnud siin tegemist kultuurilise jätkuvusega. Tihti langesid vanad kultuurid uute valitsejate kätte, kes enamasti võtsid küll neist paljud väärtused üle. Näiteks kuningas Hammurapi ajast läks käibele arusaam, et ühiskondlikku elu peab reguleerima seadus. Teine selliselt päritav kultuurinähtus oli kirjasüsteem. Mesopotaamia rahvad kasutasid nn kiilkirja, mida suruti väikeste kiiludega savitahvlitesse. Sarnaselt Egiptuse kirjaga koosneb ka Mesopotaamia kiilkiri nii tähendusele kui ka hääldusele viitavatest märkidest.

Mesopotaamia kirjandustekstide seas seisab erilisel kohal „Gilgameši eepos“. See sisaldab algkujul rohkelt mütoloogilist materjali, mis levis hiljem Lähis-Ida ja kristluse vahendusel ka Euroopa kultuuri. Näiteks leidub siin lugu suurest veeuputusest, mida hiljem kohtame nii kreeka mütoloogias kui ka piiblis Noa laeva legendis. Eepose peategelane on kuningas ja pooljumal Gilgameš, kes koos oma sõbra, ürginimese-laadse ja salateadmisi valdava Enkiduga saadab korda hulga kangelastegusid. Pärast Enkidu hukku jääb Gilgameš teda leinama, kuni võtab ette retke oma esiisa juurde, kelle jumalad on muutnud surematuks. Temalt saab Gilgameš teada loo veeuputusest, aga surematuse- otsingud peab ta jätma, sest tema võim surmast üle ei käi. Mesopotaamia kirjandust iseloomustab laiemaltki teatav pessimism, võimetus aru saada jumalate tahtest, mille käes maine inimene on vaid mänguasi, ükskõik kui võimas ta teiste seas ka ei oleks.

Iraani tsivilisatsioon on arenenud teatava ajani Mesopotaamia mõju all, näiteks on Vana-Pärsia kuningad oma raidkirjade jaoks võtnud samuti kasutusele kiilkirja. Samas on pärslased arendanud välja ka oma iseseisva kirjasüsteemi, mida tuntakse ainsa raamatu järgi, mis on selles üles kirjutatud. See on „Avesta“, mis sisaldab põhiliselt hümne jumalatele. Arvatakse, et selle koostamises on olnud oluline roll usureformijal Zarathustral, kes elas Ida-Iraanis 7.–6. sajandil e.m.a ning saavutas kohaliku valitseja soosingu. Tema süstematiseeritud maailmavaade, nn zoroastrism, põhineb hea ja kurja rangel vastandusel. Selle järgi on maailm võitlusväli, kus need kaks võrdse väega poolust üritavad teineteisest võitu saada ning inimese kohus on hea poolele asudes valguse jõude toetada. Zoroastristid kummardasid ka tuld kui valguse allikat. Samuti on sellest usust pärit idee päästjast, kes saabub maailma veidi enne selle hävingut. Hilisemas Euroopa kultuuris esineb Zarathustra aeg-ajalt müütilise tegelasena, näiteks Zarastro nime all W. A. Mozarti ooperis „Võluflööt“ ning peategelasena filosoof Friedrich Nietzsche teoses „Nõnda kõneles Zarathustra“.

Võimas ja korduvalt Euroopatki ohustanud Vana-Pärsia riik langes Aleksander Suure vallutusretkede käigus mõneks ajaks kreeka kultuuri mõju alla. 3. sajandil m.a.j aga tekkis seal uuesti pärsiakeelse kultuuriga Sassaniidide riik, kus „Avesta“ ja Zarathustra usk tõsteti taas au sisse. Ilukirjanduslikult ei olnud see kultuur ise väga tugev, kuid maailmakirjanduse arengus oli tal eriline roll. Nimelt tõlgiti keskpärsia keelde väga palju india kirjandust ning hiljem, pärast araabia vallutust 7. sajandil, sattusid need lood uude ringlusse. Näiteks settis suur hulk neist muinasjutukogus „Tuhande ja ühe öö raamat“ (vt lk 55), mille raamjutustuse peategelase nimi Šahrazad (mõnedes Euroopa tekstides Šeherezade) tähendab pärsia keeles kuninga last, st printsessi. Kuid paljud india lood liikusid läbi Iraani edasi ka Euroopasse ja on mõjutanud näiteks loomamuinasjuttude traditsiooni kujunemist, kus loomade riiki valitseb kuningas lõvi – Euroopas tundmatu, kuid India rahvastele täiesti tuttav kiskja.

Lähis-Ida kirjandustest on edasiste ajastute jaoks olulisim aga vanajuudi kirjandus, mille tähtsaimad tekstid on kogutud kokku Euroopas vana testamendina tuntud valimikku. Suur osa neist tekstidest on kujunenud pikema perioodi vältel ning annavad tunnistust suhtlusest teiste kultuuridega. Juudi mütoloogias leidub palju Mesopotaamiast pärit elemente, näiteks veeuputuse-loo töötlus. Arvatud on ka, et karmi kõrbekliimaga Palestiina elanike ettekujutus paradiisist põhines suuresti Babüloonia aedadel. Samas on arusaama, et elukorraldus tuleb käskudega sätestada, ilmselt mõjutanud Hammurapi seadused.

Juudi tsivilisatsiooni suurim panus maailma kultuuri arengusse on ainujumala idee. Kui varased juudi tekstid kasutavad jumalast rääkides veel mitmuse vormi, siis 7.–5. sajandil e.m.a asendab jumalate paljususe üks, inimesesarnane figuur, kelle tahe on maailmale seadus. Selle müüdi kohaselt on Palestiinast pärit, kuid Egiptuses allasurutud vähemusena elavad juudid tema väljavalitud rahvas, kelle juht Mooses aitab neil orjapõlvest vabaneda ning sõlmib jumalaga lepingu, et vastutasuks lubavad tema järgijad jumala tahet täita. Moosesel endal siiski ei õnnestugi pääseda oma rahva eesotsas koju, tõotatud maale, kuid tema järglased vallutavad Palestiina ning püstitavad sinna jumalale templi. Sellest saab uue usu keskus, mille ümber koondub nende riik. Naaberrahvastega aga jätkuvad neil konfliktid ka edaspidi, sõjakad valitsejad ühendavad juudi valdustega järjest uusi maid.

Niisiis ongi vanemas juudi kirjanduses usuline ja ajalooline materjal omavahel läbi põimunud. Vana testamendi juudi traditsiooni jaoks kõige olulisem osa kannab nime toora ja koosneb viiest raamatust (kristlikus piiblis on neid nimetatud viieks Moosese raamatuks). Toorale järgnevad prohvetite raamatud (kristlikus traditsioonis nimetatakse küll prohvetite tekstideks neist vaid osa). Need kirjeldavad Palestiina saatust pärast juutide tagasitulekut, samuti aega, kui juudi riigi hävitasid Babüloonia valitsejad ja ülikkond küüditati (nn Paabeli vangipõlve). Kogumiku kolmanda osa moodustavad nn kirjutised, sisult ja vormilt erilaadsed tekstid, mida samuti peeti jumala poolt inspireerituteks. Tuntumad neist on näiteks kõige tühisust kuulutav pessimistlik Koguja raamat, antiiktragöödia struktuuri järele aimav Hiiobi raamat, mis kujutab jumala poolt proovile pandud inimese siseheitlusi, ja erootiline, armastust ülistav Saalomoni ülemlaul. Viimane on tõenäoliselt süüria pulmalaulu töötlus, mida hakati tõlgendama kui müstilist jumala ja juudi rahva suhte kirjeldust.

Hilisem vanajuudi kirjandus, millele enam jumalikku inspireeritust ei omistatud, jätkab nende tekstide seletamist ning juutide elureeglite detailset põhjendamist. Olulisim osa juudi õpetlaste töödest on koondatud koguteosesse, mida tuntakse talmudi nime all. Talmud jaguneb sisult ja stiililt erinevateks osadeks, mille seas leidub nii religioosset juriidikat kui ka kirjanduslikke, seaduse põhimõtteid illustreerivaid, vaimukaid ja kergesti loetavaid lugusid.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Nimeta Lähis-Ida kirjandust esindavad olulised teosed. Kirjelda nende sisu.
2. Euroopa kultuur on mõjutusi saanud idast. Põhjenda väidet õpiku näidetega.
3. Kuidas jõudis Euroopa muinasjuttudesse lõvi?
4. Kirjanduse väärtus peitub ka selle võimes väljendada inimese mõttemaailma, arusaama end ümbritsevast ja suhtumist sellesse. Milliseid väärtusi märkad esile tõstetavat Lähis-Ida kirjanduses?
5. Piiblist on pärit mitmesuguseid metafoorseid ütlusi ja lendlauseid. Seleta järgmiste ütluste sisu ja kasuta neid lauses. Kui suudad, siis seleta ka nende piibliga seotud tausta.
   kivi ei jää kivi peale, elevandiluust torn, hea ja kurja tundmise puu, hüüdja hääl kõrbes, juudasuudlus, kainimärk, Kolgata tee, kuldvasikat kummardama, lonkab mõlemast jalast, Paabeli segadus, Saalomoni otsus, soolasammas, taevamanna, tühi töö ja vaimunärimine, uskmata Toomas

Lisamaterjale

Tarmo Kulmar, „Mis oli muistsele egiptlasele kõige hirmsam karistus teispoolsuses?“ Novaator, 08.11.2014.¹

Vladimir Sazonov, „Kes oli Gilgameš?“. Sirp, 28.10.2011.²

Hasso Krull, „Gilgameš tuleb maailma otsast“. Vikerkaar, märts 2011.³

„Ajalik ja ajatu: Leping.“ Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, 2002.⁴