Viktor Šklovski teooria järgi on kunstiteose puhul oluline tajuprotsess ehk see, kuidas mingit nähtust edasi antakse, kuidas lugu jutustatakse. See, kas lugu tavatähenduses tõele vastab, on kunstiteose juu­res üsna kõrvalise tähtsusega.

Laias laastus võib kõik lood jagada tõelevastavuse järgi kolme tüüpi:

1. lood, mis taotlevad faktilist tõesust ja vastavadki tõele (dokumentalistika, ajalugu, kvaliteetajakirjandus, memuaarid, reisikirjad);
2. lood, mis taotlevad tõesust, aga ei vasta tõele (valed, eksitused, linnalegendid);
3. lood, mis ei vasta tõele ega taotlegi seda (väljamõeldised ehk fiktsioonid).

Linnalegendid tekivad sageli suurte vapustuste aegadel. Näiteks sooritas Nõukogude Liidu lennuvägi 9. märtsil 1944 massiivse ja ohvriterohke rünnaku Tallinnale. Kuna eelmine päev, 8. märts oli olnud Nõukogudemaal tähistatav naistepäev, seostas rahvas kahe päeva sündmused: levima hakkas linnalegend, et lennukeid juhtisid pühadejärgselt purjus naislendurid. Ajalooallikate põhjal ründajate hulgas naispiloote teadaolevalt polnud, seda kinnitavad nii Saksa kui ka Nõukogude dokumendid. Teine maailmasõda ja selle järelmid tekitasid hulga sarnaseid eba- ja libatõdesid. Sünnihetkel olid need lood fiktsioonid, tõesustaotlus muutis need linnalegendideks.

Fiktsioon vastandub selles tüpoloogias faktile ja faktuaalsusele. Mõlema sõna juured peituvad ladina keeles. Fictio tähendus on ‘kujundamine, vormimine’ (tegevusnimeline tuletis verbi fingere ‘vormima, kujundama’, aga ka ‘võltsima, luuletama’ mineviku kesk­sõnast). Factum on ‘tegevus, tegu, sündmus, juhtum’.

Ajalooraamatut lugedes eeldatakse, et autor on andnud parima, püüdes välja uurida, kuidas asjalood olid, ning uurimistulemused ausalt kirja pannud. See ei olegi nii enesestmõistetav. Tarvitseb vaid kätte võtta mõni 40–50 aastat vana Eesti ajaloo käsitlus ning võrrelda seda tänapäevastega – erinevused on märkimisväärsed ning hõlmavad nii vaadeldavate sündmuste valikut, sündmuste kirjeldusi kui ka hinnanguid asjaosa­listele. Ajalugu ei ole pelgalt sündmuste jäädvustamine. Ajalookirjutus on mõtteka loo konstrueerimine sündmuste jadast ja selle jada tõlgendamine. Järelikult sõltub ajalooline tekst kirjutaja arusaamadest ja veendumustest. Selles mõttes on ajaloolase teos samuti fiktsioon, isegi siis, kui iga konkreetne väide on tõega kooskõlas.

Alati ei tarvitse valel või eksitamisel olla ideoloogilist põhjust. Kalamees lisab oma püügi ja saagi kirjeldusele seikluslikke momente ja värvikaid detaile teistel kaalutlustel kui ajaloovõltsija – ta püüab jutustada head lugu, peategelaseks tema ise. Lugusid vajavad kõik. Kalamehe luiskelugu on vastus sellele vajadusele.

Prantsuse luuletaja Stéphane Mallarmé on öelnud: „Maailm eksisteerib selleks, et saada raamatuks.” Igasugune maailma kirjeldamine on katse ehitada maailma mudelit. Hea mudel näitab, kuidas modelleeritav objekt toimib, ning teeb seda vähendatud skaalal. Linnakaart peab olema selliste mõõtmetega, et seda saaks ühe pilguga haarata. Ühe linna elu kujutav kirjandusteos ei suuda iial haarata kõiki selle olemise aspekte, isikuid, lugusid ja seosed, andes paratamatult edasi vaid põhijooned. Kirjandus on elu kontsentraat või Tartu-Moskva semiootika koolkonna ühe rajaja Juri Lotmani sõnul „lõpmatu maailma lõplik mudel”, „terviku peegeldus episoodis”. Teadus ei suuda seda funktsiooni kirjandusest paremini täita.

Juri Mihhailovitš Lotman (1922–1993) on üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti teadlasi. Peterburis sündinud juudi päritolu Lotman oli ühtaegu nii semiootik, kirjandusteadlane kui ka kulturoloog. Tuntud semiootikateadlane oli ka tema abikaasa Zara Grigorjevna Mints (1927–1990). Nende kolmest pojast kannab semiootikugeeni edasi Mihhail (1952).

Teoses loodud maailm ei tarvitse toimida samal viisil nagu argielus kohatav reaalsus. Üldiselt lugeja aktsepteerib kirjandusteose maailma ja selle toimimisreegleid. Kui muinasjutus loomad räägivad ja vaibad lendavad, kuri saab alati õiglase karistuse ja vaene karjapoiss abiellub printsessiga, ei hakka kuulaja protestima. Seda valmidust tunnistada teose maailma ning mitte nõuda selle vastavust tavareaalsusega nimetatakse fiktsioonilepinguks.

Kuidas fiktsiooni ära tunda? Üks viis on vaadata teksti ülesehitust. Ilukirjanduslikes fiktsioonides kasutatakse sageli võtteid, mida faktuaalsetes tekstides kasutada ei saa. Üks selline võte on näiteks siirdkõne ehk tegelase sõnade ja mõtete edastamine otsese kõne märke kasutamata:

„Ära räägi niimoodi, laps, pomises Punapea, kui sinu õde need sõnad meeles peab, siis on kõik läbi. See totsike ei ole mu õde, vaid pruut, ütles poiss. Ohoh, kus räägib, kilkas väike tüdruk.”
(Jaan Undusk „Kuum”)

George R. R. Martini seiklusromaanisarja„Jää ja tule laul” tegelased kasutavad pide­valt siirdkõnet. Näiteks silmakirjalik Cersei Lannister räägib inimestega mahedalt ja toetavalt, kuid lisab sisimas kuulmatult räigeid kommentaare. Lugeja saab Cersei sisekõne kaudu aimu tema alatust loomusest. Raa­matute põhjal on valminud populaarne teleseriaal „Troonide mäng”.

Siirdkõnet hakkasid süstemaatiliselt kasutama Johann Wolfgang von Goethe ja Jane Austen (18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses). 20. sajandi alguse modernistid (nt James Joyce ja Virginia Woolf) arendasid ulatuslikult tegelase sisemaailma kujutamise tehnikaid.

Kirjandus on aga märksa laiem mõiste kui fiktsioon. Viimane eeldab lugu, st sündmust või juhtumit, kuid kirjanduse hulka kuuluvad peale jutustava proo­sa ehk eepika ka teistsugused tekstid, näiteks luule ehk lüürika, mis kirjeldab loodust, elulisi seiku või poeedi hingeseisundit. Luule puhul faktuaalsuse kri­teeriumit üldjuhul ei kasutata, kuid loomulikult pole see keelatud.

Teinekord põimivad poeedid oma loomingusse päevaseiku. Juhan Sütiste mainib oma luule­tuses, et [kirjeldatud] õhtul lõi pikne Oleviste torni. Selle põhjal saame luuletuses toimunu dateerida täpse kuupäevaga 27.7.1931.

Sõnaga luule ehk poeesia tähistatakse kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid laiemalt, vahel ka loomingut üldse. Luule ja lüürika mõis­ted on väga lähedased, kuid ei kattu. Luule võib olla ka eepiline ja dramaatiline (nt eepos, värssromaan, värssnäidend). Samamoodi ei ole eepika tingimisi proosa sünonüüm: on olemas nii proosa- kui ka värsskõnes eepilisi teoseid.

Ülesanded

1. Loe kolme kirjeldust 1940. aasta 21. juunist. Võrdle kahe ajalooraamatu katkendeid. Milliseid lugeja mõjutamise võtteid kummagi teksti puhul märkad? Mida kirjutajad on taotlenud?
2. Loe Andrus Kivirähki teksti 21. juuni sündmuste kohta. Mis annab tunnistust selle teksti fiktsionaalsusest? Sõnasta vastus kirjalikult 50–100 sõnaga.
3. Joonista näidetega skeem või skaala fiktsionaalsuse, faktuaalsuse ja nende vaheastmetega.
4. Seleta, miks ei saa faktuaalses tekstis siirdkõnet kasutada.

21. juunil toimusid demonstratsioonid kaheteistkümnes linnas ja asulas. Iseloomu­likul moel leidsid need aset seadusevastaselt, kuna igasugused meeleavaldused olid keelatud. Kesksel kohal oli muidugi Tallinnas toimunud demonstratsioon, mis algas Vabaduse väljakul ning liikus edasi Toompeale ja Kadriorgu. Meeleavalduse mitmed detailid on jäänud vaieldavaks. Näiteks on pakutud osalejate arvuks nii 2000 kui ka 40 000, samuti pole teada, kui palju oli demonstrantide seas Petserimaalt toodud venelasi ja baasidest toodud ümberriietatud sõjaväelasi. Ühes asjaolus pole aga min­git kahtlust: nii Eesti, Läti kui ka Leedu pealinnades saatsid meeleavaldajaid Punaar­mee soomukid, ning kellelgi ei saanud jääda selgusetuks, millised jõud demonstrante toetavad.

Eesti saatuse seisukohalt oli selle päeva üheks olulisemaks sündmuseks Ždanovi teistkordne visiit presidendile. See kestis kaheksa minutit, ja selle vältel tehti Pätsile teatavaks uue valitsusjuhi isik – Johannes Vares. Kadrioru lossi ees lärmanud demonstrantide tõttu oli president endast väljas, mistõttu ei tekkinud mingeid vaidlusi. (Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni)

***

Reedel, 21. juunil kell 9 hommikul hakkasid huilgama Tallinna tehaste ja vabrikute viled. Tööliskolonnid alustasid liikumist Vabadusväljaku (nüüd Võidu väljak) poole. Demonstrandid kandsid loosungeid: „Maha sõjaprovokaatorite valitsus!”, „Nõuame valitsuse loomist, kes ausalt täidab Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abis­tamise pakti!”, „Nõuame vabadust, tööd ja leiba!”, „Vabastage poliitvangid!”. Eredais päikesekiirtes punasid vanad revolutsioonipäevade lahinglipud, mille all eesti prole­tariaat võitles vabaduse eest juba 1905. ja 1917. aastal. Võimsalt kõlasid revolutsiooni­lised laulud. Miitingule kogunes 30 000–40 000 inimest.

Miitingu avas ametiühinguliikumise tegelane O. Pärn. Kõik kõnelejad nõudsid J. Uluotsa valitsuse lahkumist ja rahva usaldust vääriva valitsuse moodustamist. Üksmeelselt nõuti sõprussidemete tugevdamist NSV Liiduga, tervitati Punaarmeed ja Kommunistlikku Parteid.

Politsei jälgis sündmuste kulgu eemalt, mõne aja pärast kadus aga hoopis. Sise­ministri A. Jürima korraldusel olid valitsuse residentsi juurde viivad tänavad politsei poolt suletud, kuid juba enne miitingu lõppu tühistati käsk demonstrantide peatami­seks relvi kasutada ja politseinike salgad kutsuti ära.

Pärast miitingut liikusid demonstrandid tohutu kolonnina Toompeale, valitsuse residentsi ette. Lossi rõdule tulnud peaministri J. Uluotsa sundisid töölised oma meelepahahüüetega kiiresti lahkuma. Toompealt liikus demonstratsioon mööda Pikka Jalga, Pikka tänavat ja Narva maanteed Kadriorgu, presidendi lossi ette. Pikal täna­val Nõukogude saatkonna hoonest möödudes tervitasid demonstrandid NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liiget A. A. Ždanovit ja saatkonna töötajaid.

Demonstrantide nimel andsid presidendile miitingu resolutsiooni üle H. Arbon, Tallinna Ühise Haigekassa esimees A. Pirson ja tekstiilitööliste ametiühingu esimees E. Kadakas. K. Päts ja ülemjuhataja J. Laidoner väljusid lossi rõdule, kust president püüdis kõnet pidama hakata, kuid tema sõnadetulv katkestati ja talt nõuti otsest vas­tust: kas president täidab töötajate nõudmised või ei. Selget vastust ei järgnenud.
(Eesti NSV ajalugu 3. kd. 1917. a märtsist kuni 1950. aastate alguseni)

***

Andrus Kivirähki romaan „Ivan Orava mäles­tused ehk Minevik kui helesinised mäed” ilmus 1995. aastal. Ivan Orav (1.9.1908–19.6.2009) on Kivirähki väljamõeldud elunäinud ja pat­riootlik vanahärra. Teleseriaalis ja -lavastustes „Minu veetlev Kunder”, „Meri ja Orav” ning „Orav ja Ilves” on fiktsionaalset rahvuskange­last kehastanud Andrus Vaarik.

Reaalne ja fiktsionaalne. Ivan Orav, juunipöörde väljamõeldud tunnistaja, ja Johannes Vares-Barbarus, tegelik Nõukogude Eesti riigipea.

Andrus Kivirähk
Revolutsioon algab

(Katkend romaanist „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed”)

21. juuni varahommikul hakkas Vabaduse platsile kogunema eriskummalist rahvast. Need olid riigikukutajad ja nende käsilased.

Et suuremat summa kokku ajada, oli Ždanov andnud kõigile oma käealustele karmi käsu – keegi ei tohi tulla üksinda, igaüks peab kaasa tooma võimalikult palju rahvast. Ise võttis Ždanov miitingule kaasa tanki.

„Tank on parem igast inimesest,” kiitles ta. „Kui ma kunagi peaksin abielluma, siis tingimata tankiga!”

Karl Säre oli kohale toimetanud trobikonna Petseri venelasi. Need näitasid näpu­ga kivimajadele ja arutasid: „Vahi, missugused! Ei tea, kas siin elavad kuningad või tsaarid?”

Üks ettevaatamatu petserlane näitas näpuga alles ärkavas taevas õhetava kuu peale, aga kuu, nagu lapski teab, seda ei salli! Viuhti! – tõmbas ta rumala mehe enda juurde. Teised petserlased peitsid sõrmed hirmunult taskusse.

Johannes Lauristin oli kaasa toonud Palivere Pimedate Kolonni. Ta oli neil suud ja silmad täis valetanud ning seletanud, et tegemist on koosolekuga, kus kõneleb Päts.

„Ja tema auks peate te kandma meie rahvuslippe,” jutustas ta ning jagas Marxi ja Engelsi portreesid.

Neeme Ruus polnud kätte saanud rohkem inimesi, kui kaks švipsis meest. Need rüüpasid pudelist märjukest ja uurisid: „Suureks teie valitsus ka viinahinna teeb?”

„Meie anname tasuta,” lubas Ruus.

„Siis on hästi,” kiitsid mehed. „Siis, me arvame, tuleb ka Einar meiega!”

Semper oli tulnud oma vanaemaga. Ždanov silmitses teda eriti põlglikult.

„Üheainsa vanamoori sa kätte saidki!” urises ta. „Intelligent! Äigaks sulle õige! Tatikas!”

„Mina ei leidnud kedagi,” piiksus sealtsamast kõrvalt Vares. Ždanov keeras end ringi.

„Nüüd, Vares,” ütles ta pahaendelise häälega, „lähed ära ja tuled tagasi koos kümne inimesega. Muidu ma näitan sulle, kui kare on nöör.”

Vares hakkas värisema kui marli, jooksis minema ja naasis hetke pärast kümne lapsevankriga.

„Kes need on!” röögatas Ždanov. „Kust sa need said?”

„Va … varastasin,” kogeles Vares. „Need on kü … kümme inimest!”

Ždanov sülitas, aga teha polnud midagi. Oli aeg miitingut alustada.

Kõnekoosolekust suurt midagi välja ei tulnud. Lapsed kisasid, Semperi vanaema köhis. Neeme Ruusi kohaletoimetatud joodikutele lisandus Einar, täis kui pump. Ta kukkus pikali ja norskas nagu vedur.

Kõigele lisaks sööstis ootamatult platsile keegi mees ja karjus:

„Vares! Kus on naistearst Vares? Mu naisel hakkas halb!”

Vares vedas kaabu lõuani ja teeskles küürakat, aga mees tundis ta sellest hooli­mata ära.

„Tulge ruttu, naistearst Vares! Kiirustage!”

„Ma ei ole naistearst!” valetas Vares. „Ma olen madrus.”

„Kuidas te madrus olete!” ägestus mees ja tahtis Varest väevõimuga ära veda­da, kuid Ždanov vilistas ja tank võttis mehe oma hoole alla. Pärast miitingu lõppu hakati vaidlema. Leiti, et peab veel kuhugi minema. Viina võtnud mehed tahtsid minna Piritale, Palivere pimedad koju, petserlased kaubamajja.

„Idioodid!” karjus Ždanov. „Me läheme Kadriorgu Pätsi juurde.”

Ždanovile vastu vaielda ei juletud. Semperi vanaema ja Einar kui liikumisvõimetud asetati tankile, teised astusid ise. Vares lükkas lapsekärusid. Kadriorus tekkis segadus õige teeraja valikul ja Palivere pimedad marssisid otse tiiki.

„Kohe tõmmake välja!” kisendas Ždanov. „Kui kasvõi üks Marxi portree põhja vajub, võtan kümme pead maha!”

Ta hammustas suurest vihast iidset tammepuud.

„Saamatud!” sisistas ta. „Lupardid!”

Varese imikud kisendasid kui pöörased. Palivere pimedad ronisid kaldale ning puristasid koera moodi.

„Miks te tõite siia nii hädiseid olevusi?” karjus Ždanov Lauristini peale. „Kas te ei tea, et revolutsioon nõuab mehisust!”

„Me mõtlesime, et konspiratsioon …” kokutas Lauristin. „Taktika …”

Petseri venelased korjasid tooreid kastanimune ja toppisid sumadanidesse.

Korraga jäi aga kõik vaikseks. Päike tuli välja, kusagilt maapõue sügavusest hakkas voogama iidset ja imeilusat muusikat.

Päts oli tulnud oma lossi rõdule.

Isegi Ždanov kahvatas ja peitis end puu taha.

„Kaome siit!” sosistas ta. „Lähme vange vabastama.”

Nurjatud põgenesid, saadetuna presidendi silmade mõtlikust pilgust.