Ladinakeelne sõna ars on tähendanud kunstiteose kõrval selle valmistamise oskust ning igasugust praktilist ja tehnilist võimekust (selles tähenduses kõneldakse tänini näiteks koka- ja sõjakunstist). Alles romantismiajal hakati sõnaga kunst tähistama kau­neid kunste, sealhulgas kirjandust. Kunstiga peeti silmas vaimse tegevuse, maailmatun­netuse valdkonda teaduse ja religiooni kõrval. Kui naasta sõna algse tähenduse juurde, on selge, et tehniline meisterlikkus pole võimalik ilma objekti põhjaliku tundmiseta. Kirjanduse objekt ja subjekt on inimene ning tema suhe maailma, teise inimese ning iseendaga, inimene oma heas ja halvas, oma olemises ja tegemistes.

Küllap on igaüks tajunud vajadust maailma ja inim­elu mõtestamise järele, eriti siis, kui argipäev võimust võtab. Lev Tolstoi kirjutab oma päevikus:

„Pühkisin toas tolmu, käisin ringi ja jõudsin diivani juurde ega suutnud meenutada, kas ma pühkisin ta juba üle või ei. Et need liigutused on harjumuspärased ja ebateadlikud, ei suutnud ma meenutada ning tundsin, et seda on juba võimatugi meenutada. Nii et kui ma pühkisin tolmu ära ja unustasin selle, st tegutsesin ebateadlikult, on see just niisama, nagu poleks pühkinudki. Kui keegi teadlik inimene oleks näinud, siis võiks taastada. Kui aga keegi ei näinud või nägi, ent ebateadli­kult; kui terve elu möödub ebateadlikult nagu paljudel, siis poleks seda elu nagu olnudki.”
(Tõlkinud Boris Kabur)

Kirjandusteoreetik Viktor Šklovski kommenteerib:

„Kui hakkame mõistma taju üldseadusi, siis näeme, et harjumuspäraseks saades muu­tuvad tegevused automaatseks. Näiteks kuuluvad kõik meie vilumused ebateadlik­ku automatiseerunud valdkonda; kui kellelegi meenub tunne, mis tal tekkis esimest korda sulepead käes hoides või esimest korda võõrkeelt rääkides, ja kui ta võrdleb seda tundega, mis tekib kümnetuhandendat korda sedasama tehes, siis jääb ta meiega nõusse.”

Selle automatismi vastu ongi olemas kunst. Šklovski lisab:

„Kunsti eesmärk on muuta asi aistitavaks kui nä­gemus, aga mitte asja ära tunda; kunsti võtted on asjade „kummastamine” ja raskepärane vorm, mis raskendab ja pikendab tajumist, sest tajumisprotsess on kunstis omaette eesmärk ja teda tuleb pikendada: kunst on viis elada läbi asja teokstegemist, kuid valmistehtu pole kunstis oluline.”
(Tõlkinud Boris Kabur)

Kummastusefekti tekitab näiteks mingi tuntud nähtuse põhjalik kirjeldamine, nagu seda nähtaks esimest korda, sealjuures kirjeldatavat nimetamata (vt katkendit L. Tolstoi ooperikirjeldusest peatüki lõpus).

Jaan Kaplinski proosaluuletuses „Luuletamise kunstist” (kogust „Tule tagasi helmemänd”) on järgmine katke:

„… luule ei ole sõnad, vaid nägemine, väike eemaltpilk
vanadele ja tuttavatele asjadele;
samm eemale argisest-harjunust, milles ununevad kontuurid
ja ununevad asjad.
Nii et jääb suutäis tühje sõnu, mis saavad täis sõnadeks ainult
selles nägemises,
mis seob nimed taas asjadega ja inimese nende mõlemaga.
Paradokssel kombel toob eemaldumine tõelusest luuleilma
meid tegelikult tõelusele ligemale,
silmitsi päris maailmaga, mis päriselt on ikka midagi muud
kui harjunud päevpäevane taust akna taga, tööle sõites,
kohvi juues või luuleõhtul istudes,
sest harjumus on samm olematuse, viirastuslikkuse poole ja
mingi sõnakunst ei päästa meid sellest.
Võiks öelda, et luule on tagasiside maailmaga,
midagi, mis toob sind ikka tagasi,
kui oled läinud eemale.”

Ülesanded

1. Too näiteid argikeeles ilmnevast keele poeetilisest funktsioonist.
2. Võrdle Marie Underi ja Paul-Eerik Rummo lõokeseluuletusi altpool. Milliseid erinevusi ja sarnasusi leiad?
3. Loo kummastusefektiga lühikirjeldus mõne nähtuse, eseme või sündmuse kohta.
   Loe Jaan Kaplinski teksti. Kuidas mõistad fraasi „ja mingi sõnakunst ei päästa meid sellest”? Mida võidakse siin „sõnakunsti” all mõelda? Vasta kirjalikult 50–100 sõnaga.

Lev Tolstoi
Sõda ja rahu
(Katkend romaanist)

Lava keskel oli ühetasane laudpõrand, kahel pool seisid värvitud papptahvlid, mis kujutasid puid, taga oli laudadele tõmmatud lõuend. Keset lava istusid punaste pihi­kutega ja valgete seelikutega neiud. Üks neist, väga paks, kel oli seljas valge siidkleit, istus eraldi, madalal pingikesel, millele taha oli kleebitud roheline papp. Kõik laulsid midagi. Kui nad olid oma laulu lõpetanud, astus valge siidkleidiga neiu suflöörikasti juurde ja tema kõrvale tuli üks mees, kellel oli suletutt ja pistoda, siidpüksid pingul ümber paksude jalgade, ning hakkas laulma ning käsi lahutama. /—/

Pingul pükstega mees laulis algul üksi, seejärel laulis neiu. Siis olid mõlemad vait, muusika mängis ja mees sõrmitses valge kleidiga neiu kätt, ilmselt oodates takti, et alustada oma osa koos neiuga. Nad laulsid kahekesi ja kõik teatris olijad hakkasid plaksutama ja karjuma, kuna meesterahvas ja naisterahvas laval, kes kujutasid armas­tajaid, tegid naeratades ja käsi lahutades kummardusi …
(Tõlkinud Endel Suursoo ja Virve Krimm)