Jaan Kaplinski

Kui õues on kurjad ilmad
ja pime ja sajab lund,
laste jalgrattad kuuris
magavad talveund.

Talv läbi nad unest ei ärka,
teist külge ei pööra ka –
nii sügav on nende uni
ja soe ja lumeta.

Seal unes on pargiradu
ja vaikseid tänavaid
ja maantee metsa vahel,
kus nad kord sõita said.

Nad hakkavad nihelema,
neil meel läheb rahutuks.
Nüüd, Peedu, Meeli ja Juhan,
tehke ruttu lahti uks.

Kas kuulsite, kuis sääl kuuris
tasane tilin käis –
jalgrattad kipuvad välja,
neil uneaeg on täis.

Nüüd oma sõitmised sõitnud
on suusad, kelgud ja reed.
Jalgratastele lahti
on tänavad ja alleed.

Teeme siis ukse lahti
ja pumpame kummid täis
ja istume sadulasse
ja sõidame. Kuhu? Eks näis.