LOTTE: Tere, head Janno ja Heiki!

JANNO ja HEIKI: Tere, tere!

LOTTE: Teie olete need mehed, keda Eesti lapsed väga armastavad.

HEIKI: Oleme või?

LOTTE: Jah!

JANNO: Aga miks?

LOTTE: Sest teie olete loonud Leiutajateküla Lotte animafilmid. Ja minu ka! Või ma eksin?

HEIKI: Ei, mitte sugugi. Seda me oleme teinud küll. Tegelikult teeb seda Joonisfilm. Meid on siin palju. Me kõik töötame Lotte filmidega.

JANNO: Palun võta istet, Lotte. Mida sa tahaksid meilt küsida?

LOTTE: Noo … näiteks seda, millal te lugema õppisite.

JANNO: Mina õppisin nelja-aastaselt. Lugesin kõike, mida kätte sain. Eriti meeldisid vanad raamatud. Need olid teistmoodi põnevad kui uued.

LOTTE: Kust sa raamatuid said?

JANNO: Meie kodus oli palju vanu raamatuid. Uusi tõin raamatukogust. Seal töötas minu tädi. Sõbrad laenasid mulle oma raamatuid ja mina neile jälle enda omi.

HEIKI: Minu lapsepõlve kõige parem raamat oli„Saladuslik saar“. See on väga põnev lugu sellest, kuidas viis sõpra satuvad asustamata saarele.

LOTTE: Mida te lastena veel tegite?

JANNO: Minul oli palju sõpru. Me elasime Pirital. Seal on mets, jõgi, meri ja vana kloostri varemed. Mängisime igal pool. Umbes nagu Lotte ja tema sõbrad. Tegime ka sporti. Pidasime spordivõistlusi. Igal aastal tegime ka ühe suure võistluse. Kirjutasime tulemused üles ja võrdlesime eelmise aasta omadega.

HEIKI: Mulle meeldis väga joonistada. Kui ma olin kaheaastane, joonistasin suure roti. See pilt on mul praegugi alles.

LOTTE: Kus te koolis käisite?

JANNO: Mina käisin Tallinnas Pirita koolis. See oli tore kool.

HEIKI: Mina elasin Tallinna lähedal Kurtnas. Umbes seal, kus praegu on Vembu-Tembumaa. Minu ema oli Kurtna kooli õpetaja. Me elasime koolimajas.

LOTTE: Oi! See oli vist väga huvitav?

HEIKI: See oli mugav! Näiteks ei võtnud ma õpikuid korraga kaasa, vaid tõin igal vahetunnil oma toast. Ja kui uut pliiatsit või vihikut vaja oli, sain needki kohe kodust kätte. See-eest ei olnud mul külmapüha. Mina olin ju alati koolis ja ema õpetas mind ka suure külmaga!

LOTTE: Milline on teie meelest hea kool?

JANNO: Nagu Leiutajatekülas. Selline, kus lastel on huvitav ja kõik on sõbrad. Ja kõiki asju võiks õpetada koos, sest elus see ju on nii.

HEIKI: Ja et ei oleks kodutöid. Muidu lapsel ei jäägi aega midagi toredat teha. Õppimise koht olgu kool.

JANNO: Ja kui laps tahab teada rohkem, peaks õpetaja talle kohe rohkem õpetama.

HEIKI: Just!

LOTTE: Räägime ka teie tööst. Te töötate Joonisfilmis. Kuidas te sinna sattusite?

JANNO: Mina tulin joonistama. Aga mingil ajal hakkasin kirjutama. Kirjutasin naljajutte. Siis kirjutasin lastenäidendeid. Siis suurte omi. Lõpuks kirjutasin filme.

HEIKI: Mina muudkui joonistasin ja joonistasin. Ükskord palus Janno, et ma oleks tema lastenäidendi kunstnik. Näidendi nimi oli „Koera pulm“. Pärast seda jäimegi koos töötama.

LOTTE: Kuidas sündisid Leiutajateküla ja mina, see tähendab Lotte?

JANNO: Leiutajateküla oli enne. Ühes meie seriaalis. Siis sai seriaal otsa. Meil oli vaja uut filmitegelast. Algul pidi see olema poiss.

Aga siis mõtlesime, et miks mitte tüdruk. Koeratüdruk.

HEIKI: Alguses oli Lotte välimus teistsugune. Sihvakam. Tema jalad olid pikemad. Aga sina, kallis Lotte, oled väga armas ja ilus. Aa! Ja nime Leiutajateküla mõtlesin mina välja.

JANNO: Aga kolme kõrvaga jänese mõtlesin mina.

LOTTE: Kuidas te ikka niimoodi koos töötate?

JANNO ja HEIKI: Me oleme ju sõbrad!

LOTTE: Mida te tahaksite lastele veel öelda?

JANNO: Meil on siin seinal üks tähtis lause. Las lapsed loevad ise!

LOTTE: Suur aitäh!