Eesti suurim ja tähtsaim kunstivaldkonna muuseum  – 1919. aastal asutatud Eesti Kunstimuuseum (EKM) – kogub ja tutvustab Eesti kunsti keskajast tänapäevani. EKM on ühendav nimetus viiele erinevale muuseumile Tallinnas:

• KUMU kogud hõlmavad kunsti 18. sajandist tänapäevani
• Kadrioru kunstimuuseumi ekspositsioonis on Lääne-Euroopa ja Vene kunst 16.–19. sajandini
• Mikkeli muuseumi kogu moodustab Euroopa ja Idamaade kunst kunstikollektsionääri Johannes Mikkeli (1907–1996) erakogust
• Niguliste muuseumis võib näha kirikukunsti alates keskajast
• Adamson-Ericu muuseum on väljapaistva Eesti kunstniku Adamson-Ericu (1902–1962) isikumuuseum, kus toimuvad ka ajutised näitused.

1992. aastal asutati Tallinnas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (EKKM), et tuua Eestisse kaasaegse kunsti alast infot ja ekspertteadmisi, vahendada Eesti kunstnikke rahvusvahelistele kunstiüritustele ning tegeleda kaasaegse kunsti teoreetiliste probleemidega. Eesti kaasaegse kunsti rahvusvahelise nähtavuse suurendamisega tegeleb ka 2012. aastal asutatud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK).

Kunstiliikidega, mis mainitud ka muuseumide nimetustes, tegelevad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum ning Eesti Arhitektuurimuuseum. Mõlemad asuvad Tallinnas. 

Praegune Tartu Ülikooli kunstimuuseum kasvas välja 1803. aastal ülikooli juurde asutatud muuseumist. Selle kogud olid esialgu valgustusajastule omaselt väga mitmekesised, kuid 19. sajandi keskel spetsialiseerus muuseum üksnes antiikkunsti kogumisele. 1868. aastast asub muuseum Tartu ülikooli peahoone vasakus tiivas. Enam kui kahesaja-aastase kogumistöö tulemusena on Tartu Ülikooli kunstimuuseumil üle 30 000 objekti, millest kaaluka osa moodustavad heatasemelised antiikskulptuuride koopiad, gemmid ja mündid (gemm – lõigatud pildiga vääris- ja poolvääriskivi, mida kasutati antiikajal nii pitsati, ehtekivi kui ilupildina). Seega on Tartu Ülikooli kunstimuuseum ainuke muuseum Eestis, kus saab ülevaate antiikkunstist ja -kultuurist. Muuseumi antiiksete originaalesemete kogu pole küll rohkearvuline, kuid paistab silma huvitavate objektide poolest, nagu näiteks muumiad ja kiilkirjatahvlid. Silmapaistev on ka muuseumi graafiliste lehtede kollektsioon – oma graafikakogu kinkis 1920. aastatel muuseumile perekond Liphart. 

Lisaks püsiväljapanekule on kõikides muuseumides võimalik näha vahelduvaid näitusi nii Eesti kui ka teiste maade kunsti teemadel. 

Uusi ja omanäolisi kunstimuuseume sünnib juurde ka nüüdisajal. Eesti kunstnik Flo Kasearu (s 1985) asutas 2013. aastal, Eesti Kunstiakadeemia üliõpilasena, Pelgulinnas Flo Kasearu majamuuseumi. See oli aeg, mil Eestis toimus mõiste “kunstimuuseum” ümbermõtestamine. Flo Kasearu oli tudengina saanud päranduseks puitmaja Pelgulinnas. Et maja polnud mõnda aega näinud remonti, hakkas Flo Kasearu kunstnikest sõprade abil maja puhastama ja korrastama, mille käigus tekkis mõte defineerida see kunstniku majamuuseumina. Erinevalt tüüpjuhtumist on siin tegemist noore kunstnikuga, kelle kodu asub samas, kokkuleppel ollakse avatud külastajatele nagu mistahes muuseum. Majas asubki Flo Kasearu tööde püsiekspositsioon ja arhiiv.