Sõjaliseks suurvõimuks peetud Poola kiire purustamine Wehrmachti poolt 1939. a septembris ning Prantsuse ja Briti armeede passiivsus rindel Saksamaa vastu näitas Balti riikidele, kuivõrd lootusetu on nende olukord vaatamata nii NSV Liidu kui ka Saksamaaga sõlmitud mittekallaletungilepingutele.

24. septembril 1939 sõitis Eesti välisminister Karl Selter Moskvasse kaubanduskokkuleppele alla kirjutama. Kõnelustel nõudis aga NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov vastastikuse abistamise leppe sõlmimist ja NSV Liidu sõjaväebaaside paigutamist Eesti territooriumile. Keeldumise korral ähvardati sõjalise jõuga ja anti mõista, et Saksamaa Eestit ei toeta. Nõudmist põhjendati väitega, et Eesti ei suuda tagada oma julgeolekut, sest oli lasknud Tallinna sadamast põgeneda Poola allveelaeval Orzeł. Allveelaev oli Tallinna saabunud 14. septembril ja rahvusvahelise mereõiguse järgi interneeritud kui sõdiva riigi sõjalaev neutraalse riigi sadamas. Kui NSV Liit 17. septembril Poolasse tungis, põgenes Orzeł Tallinnast. NSV Liit kasutas seda intsidenti ettekäändena, et süüdistada Eestit neutraliteedi rikkumises.

„26. septembril kell 15.35 kogunes valitsus presidendi eesistumisel arutama Nõukogude Liidu nõudmisi. Koosolekut juhatas Päts, kohal olid kõik ministrid, sõjavägede ülemjuhataja, riigikontrolör, riigisekretär, õiguskantsler ja Moskva saadik Rei. Siin väitis välisminister, et Saksamaalt polnud otsitud mingit abi, et tekkinud olukorda kergendada, ja Läti saadikut oli informeeritud väga üldjoontes. Sõjavägede ülemjuhataja rõhutas, et ükski suurriik ega ka naabrid ei saa Eestit tekkinud olukorras aidata. Laidoner oli selle poolt, et leping sõlmitaks. Koosoleku lõpus ütles president, et tema peab lepingu sõlmimist Nõukogude Liiduga paratamatuks, kuna eesti rahvas ja riik tuleb viia tervena läbi puhkenud sõjast. [—] Just sellel istungil, mitte Riigikogu komisjonide koosolekul, langetati otsus Nõukogude nõudmised vastu võtta ja volitati välisministrit vastastikuse abistamise leping sõlmida ja alla kirjutada.“
Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. Tallinn: Argo, 2010, lk 570.