Rahvaarv on riigi võimsuse oluline näitaja, mis väljendub nii majanduses kui ka sõjanduses. Aastal 1800 oli Euroopa suurim riik Prantsusmaa ligi 30 miljoni elanikuga. 1851. aastaks kasvas Prantsusmaa rahvaarv 37 miljonini, kuid 1911. aastal oli see ainult 41 miljonit elanikku. Prantsusmaa rahvastiku kasvu aeglustumise põhjuseks peetakse majanduslikku heaolu, katoliku kiriku mõju nõrgenemist ning rasedust vältivat seksuaalkäitumist, mis algas varem kui teistes riikides. Samal ajal kasvas Prantsusmaa konkurendi Saksamaa rahvastik aastatel 1871–1910 ligi 24 miljoni inimese võrra ja oli enne esimest maailmasõda üle 65 miljoni. Ameerika Ühendriikide rahvaarv hakkas tormiliselt kasvama sajandivahetusel, suuresti tänu sisserändele, tõustes 1880. aastal 50 miljonilt 92 miljonile 1910. aastal.

Eriti kiiresti kasvas suurlinnade elanike arv. Suurlinnade rahvastikustatistika ei peegelda ainult tööstuse arengut. Elanikke oli palju eeskätt pealinnades. Tööstuse kõrval suurendasid elanike kontsentreerumist ka kaubandus ja transport, mis seletab Hamburgi ja New Yorgi kiiret kasvu.

Tööjõu migratsiooni allikaks olid 19. sajandil veel maapiirkonnad: pärisorjuse kaotamine Ida-Euroopas ja tehnilised uuendused põllumajanduses vabastas hulga rahvast, kes leidis rakenduse tööstuspiirkondades. Hoolimata kiirest linnastumisest suurenes rahvastiku kiire kasvu tõttu ka põllumajanduses hõivatud inimeste arv. Ainsaks erandiks oli siin Suurbritannia, kus 1840. aastal oli põllumajanduses hõivatud 3,4 miljonit ja 1890. aastal 2,4 miljonit inimest.

Rahvastiku kasvu soodustasid parem toitumine ja tervishoid, imikute suremuse vähenemine ning kasvav eluiga. Rõugete vastu vaktsineeriti alates 19. sajandi algusest, kuid paljudes riikides tehti see kohustuslikuks alles sajandi teisel poolel. Tervishoiu olukord 20. sajandi alguses polnud mõistagi võrreldav praeguse ajaga. Nii maal kui ka linnade tööliskvartaleis, isegi kõrgemas seltskonnas, olid probleemiks tuberkuloos ja suguhaigused. Euroopa ei jäänud puutumata ka tüüfusest ja koolerast. 1890. aastate alguse kooleraepideemia nõudis Hamburgis 8000 inimelu ning Moskvas ja Peterburis üle 200 000. Suurbritannias oli alates 1870. aastatest tegeldud linnade kanalisatsiooni ja veevärgi ehitamisega, tänu millele paranesid hügieenitingimused ning epideemia sinna piirkonda enam ei jõudnud.

Võitluseks epideemiatega ja hügieenitingimuste parandamiseks asutati 1907. aastal Pariisis Office International d’Hygiène Publique, mis koordineeris riikide tervishoiualaseid jõupingutusi.

Ehkki tänapäevane veeklosett leiutati juba 18. sajandi lõpul, muutus see linnade kortermajades tavaliseks alles pärast esimest maailmasõda. Maal olid väljakäigud ainult mõisates ja jõukamates majapidamistes. Kui Saksa väed 1918. aasta kevadtalvel Eesti okupeerisid, oli põhjendatult epideemiate levikut pelgavate sõjaväevõimude üks korraldusi väljakäikude ehitamine kõigisse majapidamistesse.