Ajaloo periodiseerimine on alati veidi meelevaldne. See on ainult abivahend ajaloo kulgemise mõistmiseks ja seetõttu periodiseerivad eri ajaloolased erinevalt. Briti ajaloolane Eric Hobsbawm (1917–2012) võttis kasutusele mõisted „pikk 19. sajand” ja „lühike 20. sajand“. „Pikk 19. sajand“ oli ajastu, mis algas Prantsuse revolutsiooniga 1789. aastal ja lõppes Venemaa revolutsioonidega 1917. aastal. „Lühike 20. sajand“ (selle mõiste laenas ta Ivan T. Berend’ilt) algas esimese maailmasõjaga 1914. aastal ja lõppes NSV Liidu lagunemisega 1991. aastal. Hobsbawm rõhutas nende piiridega revolutsioone kui maailmaajaloo murdepunkte.

Maailmaajaloo etappe piiritlevad ka sõjad ja neid lõpetanud rahukonverentsid, mis fikseerivad endised või sõja tulemusena tekkinud uued piirid ja määratlevad riikidevahelised suhted. Suuremateks pöördepunktideks on olnud Vestfaali rahu 1648. aastal, Viini kongress 1814–1815, Pariisi rahukonverents 1919. aastal ning teise maailmasõja lõpetanud rahukonverentsid aastatel 1945–1951.

Eric Hobsbawm. Äärmuste ajastu. Lühike 20. sajand 1914– 1991. Varrak, 2002.

Mauruse Eesti ajaloo e-õppekeskkonnast leiate põhjaliku Eesti ajaloo sündmuste ajajoone.

Esimesse maailmasõtta läinud Euroopa piirid kujundati aastatel 1814–1815 peetud Viini kongressil, kus kinnitati Napoleoni sõdades purustatud Euroopa uued ja vanad piirid. Kongressil kehtestatud Kesk-Euroopa riikide liidul kui Püha Rooma riigi järeltulijal ei olnud aga määratud püsima jääda, sest tugevneval Preisimaal oli taotluseks koondada enda ümber teised Saksa riigid ja luua üks suur Saksamaa. 1866. aastal ja 1870–1871 võitis Preisimaa lahinguväljadel nii Austriat kui ka Prantsusmaad, ühendas väiksemad Saksa riigid Saksa keisririigiks ja kehtestas end Mandri-Euroopa dominandina.

Esimesele maailmasõjale eelnenud ajastu alguspunktina käsitletaksegi enamasti 1871. aastat, Prantsuse-Preisi sõjale järgnenud aega. Seda nimetati ilusaks ajastuks, prantsuse keeles Belle Époque, mida iseloomustasid optimism, jõukus, teaduse ja tehnika kiire areng ning kultuuri õitseng, eriti Pariisis. Austria kirjanik Stefan Zweig (1881–1942) pani oma mälestusraamatu pealkirjaks „Eilne maailm”. See oli tema parafraas ja paralleel mõistele ancien régime, millega tähistati Prantsuse revolutsiooniga lõppenud absolutismiajastut.

Meenutage varemõpitut: Üldajalugu. Gümnaasiumiõpik. „3.5 Euroopa 19. sajandil“. Maurus, 2014. lk 226–233.

Stefan Zweig. Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Hea Lugu, 2013.

• Miks nimetati Prantsuse-Preisi sõjale järgnenud aega ilusaks ajastuks?
• Milliste sündmuste tulemusena kujunes Mandri- Euroopa dominandiks Saksa keisririik?

Suurematest Euroopa rahvastest ei olnud 20. sajandi alguses oma riiki veel poolakatel, iirlastel, soomlastel ja tšehhidel. Poola maad olid jagatud Venemaa, Saksamaa ja Austria-Ungari vahel. Iirlased taotlesid omavalitsust. 19. sajandi viimasel veerandil taotlesid tšehhi rahvuslased tšehhi keelele riigikeele staatust ja ka autonoomiat, kuid suur saksa vähemus blokeeris tšehhide taotlused Austria parlamendis.

1867: luuakse Austria-Ungari topeltmonarhia (pärast Austria kaotust sõjas Preisimaaga).

1870: Itaalia lõplik ühendamine.

1871: Saksamaa lõplik ühendamine keisririigiks pärast võitu Prantsusmaa üle Prantsuse-Preisi sõjas.

1878: Vene-Türgi sõja lõpetanud Berliini kongressil tunnustavad suurriigid Serbia, Montenegro, Rumeenia ja Bulgaaria iseseisvust.

1905: Norra rahvuslik liikumine kulmineerub 1814. aastal Rootsiga sõlmitud personaaluniooni katkestamise ja iseseisva kuningriigi väljakuulutamisega.

1908: Austria-Ungari annekteerib Türgile kuulunud Bosnia ja Hertsegoviina.

1912: Albaania kuulutab end iseseisvaks.

1912–1913: Balkani sõdades tõrjutakse Osmani impeerium Balkanilt välja, välja arvatud tänini Türgi osaks olev Ida-Traakia.