Öeldakse, et sõduriks ei sünnita. Suhtlejaks aga sünnitakse küll, sest sellest sõltub esialgu otseselt meie ellujäämine: häälitsen, sest kõht on tühi, toida mind; häälitsen, sest külm on, pane tekk peale. Hiljem muutume oma nõudmistes ja nende väljendamises mõnevõrra nüansseeritumaks, aga põhimõte jääb: meil on vaja suhelda, et toime tulla.

Suhtlemisel on alati eesmärk. Me kas soovime infot saada või seda jagada, suhteid luua või hoida või kutsuda esile mõnd muutust (panna kedagi teist midagi tegema), igal juhul olla osa suuremast protsessist, inimeseks olemisest. Keele abil näitame, kes me oleme. Muidugi suhtlevad ka loomad, aga neile pole antud kõnevõimet. Meil see võime on ja sellega kaasnevad nii hüved kui ka puudused. Küllap mäletate end häbelikult või vihaselt väitmas: „Ma ei mõelnud seda nii!” Võimalik, et ei mõelnudki, aga suhtluspartner tõlgendas seda paraku just sel moel. Võimalik aga, et tõesti tegelikult mõtlesitegi, kuid ei andnud endale aru, mis tagajärjed sellel ütlusel olla võivad. Ägedas diskussioonis võib üle huulte või arvutiekraani libiseda mitmesuguseid väiteid, mida hiljem on raske enda omana ära tunda. Nendest vigadest tuleb õppida. Esialgu omandame oskusi kõike üsna järelemõtlematult jäljendades, hiljem peaks aga alati kaasnema ka analüüs: mis ma tegin, kuidas ma tegin, kas see aitas eesmärgi saavutamisele kaasa või vastupidi. Tuleb endas välja arendada olukorraga sobivad suhtlemisstrateegiad, millest ideaalne variant on olla pidevalt avatud ja siiski kehtestav, saavutada oma eesmärgid ja ka teiste omadega arvestada. Selle kõige juures on oma osa ka keelelistel vahenditel, mille abil end väljendada. Enne aga tuleb endalt küsida mõned küsimused.

Edukas suhtleja on see, kes oskab teha õigeid keelelisi valikuid ja suudab oma mõtteid teistele mõjuvalt edasi anda. Praegu arendatakse sõnaosavust väitlusklubides. Ajalooliselt on kõnekunst ehk retoorika saanud alguse 5. saj eKr Vana Kreekas, kui tekkisid linnriigid ehk polised. Tähtsaid otsuseid võeti polistes vastu rahvakoosolekutel. Sel ajal arvati, et iga mees peab olema võimeline rahvakoosolekul kõnet pidama ja suutma teistele oma sõnumit mõjuvalt edastada. Vt ka peatükist „2. Stiil ja stilistika”.

Aristoteles oli Vana-Kreeka filosoof ja õpetlane, kelle vaateid mõjutasid Sokrates ja Platon. Aristoteles kirjutas 355. a eKr teose „Retoorika”, milles ta sõnastas kõnekunsti olemuse: kõne eesmärk on esitada oma ainest uskumisväärselt. Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, pannes erilise rõhu kõne selgusele. Aristoteles arvas, et kõneoskust on vaja eelkõige selleks, et inimene saaks ennast kaitsta ja õiglust võidule aidata.