Olgu kõigepealt öeldud, et kirjandus pole keegi või miski, mis nutab kusagil kolikambris ja mangub, et teda loetaks. Sootuks vastupidi: ta on vaba ja alati noor, lehvides kõikjal meie ümber.

Sageli eneselegi teadvustamata elame õigupoolest kogu aeg kirjanduse sees. Seinale soditud grafiti, peas kummitavad lemmiklaulusõnad, suvaline osa mõnest lõputust telesarjast, kellegi eile räägitud anekdoot, solvang, kiitus – kõik need on kirjanduslikud tekstid, mis koonduvad kindlate mõistete alla, moodustades süsteeme ja teooriaid. Nõnda on see kummalisel kombel ka ülejäänud õppeainetega. Looduslugu tõestab meile, et kõik, mis meid ümbritseb, on loodus või mitteloodus. Matemaatika aga õpetab meid maailma mõistma arvude abil.

Õpik, mida käes hoiad, kutsub väikesele mõtterännakule läbi kogu universumi, kuid eelkõige iseendas. Otsime vastuseid küsimustele: milline on mind ümbritsev maailm; kes olen mina; mis on minu koht selles maailmas; kuidas elada täpselt nii, nagu mulle meeldib, ja mismoodi saavutada võimatut?

Kirjandust õppides pole miskit peale hakata tuupimise, tüütute tunnikontrollide ega oskusega pinginaabri pealt maha kirjutada. Kirjandus on rännak, avastamaks omaenda mina, leidmaks üles oma tahe ja võimed, et saavutada midagi, millest seni oled ainult unistanud.

Sellepärast õpimegi kõigepealt unistama!

Ülesanded peatükkide vahel ja lõpus on koostatud heas usus, et need aitavad õpilastel mänguliselt tungida kirjanduse saladustesse, saada uusi teadmisi. Loomulikult pole need kohustuslikud, kui õpilastel või õpetajal tuleb parem idee, kuidas ühele või teisele teemale läheneda. Loeb avastamisrõõm!

Autor