Väike mõttemäng sissejuhatuse asemel
Kujutlegem, et kaks noort inimest on kusagil maastikul. Nad kõnnivad läbi suvise männimetsa ja jõuavad liivarannale. Ees laiub sügavsinine meri ja taevas ujuvad pilved. Üks neist näeb vaid puid, liiva, taevast ja merd. Teisele aga tundub, et puu taga vilksatas keegi. Ja tõepoolest: madalamas taimestikus, mustikavarte ja osjade vahel liigub helkiva kiivriga naljakavõitu mehike, kelle puusal ripub mõõk. Ta paistab kiirustavat kuhugi, kus teda vajatakse, või põgeneb ta millegi eest? Siis pistab ta sõrmuse sõrme ja muutub nähtamatuks. Ühel sammaldunud tammepuu tüvel näikse olevat silmad ja suu ja tuleb välja, et just sealt kostab jutt, mida varem metsakohinaks pidasime. Äkitselt on mets elu täis. Puude vahel liiguvad haldjad, üleval okstes toimetavad rääkivad linnud ja eemalt möödub trobikond pikkades keepides ratsanikke. Miskipärast pole ühel neist pead. Kõrgemal taevas lendab musta riietatud mees, kelle kostüüm meenutab nahkhiirt. Kännu taga samblikul pikutab vanaldane mehike, kelle habemesse on linnud pesa teinud. Puude vahel hõljuvad mustad ähvardavad kujud, kuid siis tõstab üks prillidega poiss, kelle otsmikul on siksakiline arm, võlukepi ja kujud kaovad. Seda kõike näeb muidugi vaid see teine. Esimene peletab põselt tüütu sääse ja kogu lugu.
Need kaks inimest kulgevad edasi. Üks võtab igavusest telefoni, vaatab, mida keegi on millestki arvanud ja kes on ennast jälle kogu ilmarahva ees lolliks teinud. Teisele aga tundub, et liiva all liigutab miski. Ja tõepoolest: kusagil eemal tõuseb liivast pinnale hiiglasliku mao pea. Seejärel sukeldub mao pea uuesti liiva ja eemal kaldaribal tekiksid otsekui virvendavast õhust iidse linna varemed, mille avaustest hakkavad välja voolama skarabeused.
Esimene tüüp pistab varba vette ja nendib, et vesi on veel pisut külm. Teine vaatab kaugemale, horisondi poole, ja näeb, kuidas veest kerkib tohutu suur allveelaev. Ümarate vormidega, pisut vanamoeline. Kaptenisillal seisab pearätiga mees, kes merikarbi abil toob kuuldavale pika, kaebliku heli… Kusagil purskab oma veejoa taeva poole majesteetlik vaal, keda ju meie kandi meredes kuidagi leiduda ei saa! Lained kannavad liivale pudeli, mille sees on kokkurullitud kiri.
Taevas, mere kohal sõidavad lennukid. Ja kohe tundub teisele, et ta näeb lausa nende lennukite sisse. Näeb seal reisivaid inimesi, kes ei aimagi, et nende seas olev pahalane valmistub lennumasinat kaaperdama. Teises lennukis veetakse salaja mingi riigi presidenti maailma eest varjule. Kolmandas lennukis on trümmi peidetud kuld, maailmale tundmatu digitehnoloogia, salarelvad…
Korraga tõmbub viluks ja tumedaks, sest ereda päikese on katnud aukartust äratavate mõõtmetega tulnukate emalaev. Sellest hakkavad eralduma väiksemad kapslid, mis merre maanduvad ja ranniku poole tulevad, kapslitest väljuvad sisalikutaolised olendid, käes läikivad relvad. Merest ajab end välja suur kahepaikne koletis ja möirgab. Selja taga metsas murduvad puud ja maapind hakkab värisema. Nähtavale ilmub üleelusuurune inimahv…
„Kuule, igav on! Hakkaks minema!“ ütleb äkitselt see esimene tüüp ja kohe on kõik kadunud. Jäävad vaid kohisevad männid, hallikas liiv ja uimaselt loksuv meri.
„Tõepoolest,“ nendib teine, „siin pole enam midagi vaadata, läheme pealegi.“ Nõnda jalutavad need kaks tüüpi minema, lähevad oma koju ja elavad enda elu edasi. Samaealised sõbrad, ühest ja samast klassist, samasugusest maailmast, ometi eristab neid miski. Mis sa arvad, mis?
Loetud teksti võime liigitada ilukirjanduslikuks tekstiks. Tuleta meelde eelmisel aastal õpitud tekstiliigid ja nende tunnused. Mille poolest erineb ilukirjanduslik tekst ülejäänud tekstiliikidest?
Vastus salvestatud!
Mitu raamatu- või filmitegelast tuvastasid loetud tekstist? Miks üks kaaslastest neid kõiki „näeb“, aga teine mitte?
Vastus salvestatud!
- Arutlege klassis, milliseid eeliseid elus annab varaline jõukus ja missuguseid vaimne rikkus. Selleks võib koolitahvli poolitada ning panna kirja vastavalt mõlema poole head ja vead. Kokkuvõttes tuleks arutluse põhjal vastata küsimusele: kas üks on teiseta võimalik?
KATKEND FILMISTSENAARIUMIST „KEVADE“
Kabeliaias. Arno ja Teele istuvad lume sees.
/../
Arno: Kas sa oled vahel pilvi vaadanud? Vahel on seal üleval nagu mõni inimene, vahel jälle nagu mõni loom.
Teele: Teised vahel on näidanud.
Arno: Kas sa ise kunagi ei vahi?
Teele: Millal minul neid aega vahtida?
Arno: Mida sa siis teed?
Teele: Talitada aitan emal!
Arno: Imelik, et sina midagi ei näe!
Mille poolest erineb filmistsenaarium proosatekstist?
Vastus salvestatud!
- Stsenaariumikatkest tuleb välja Arno ja Teele erinev maailmanägemine. Milles see seisneb? Arutlege klassis.
