Retoorika algeid on teada juba vanimatest tsivilisatsioonidest. See muutus eriti tähtsaks Antiik-Kreekas, kus vaba kodaniku kõnet peeti mõjukaks. Avalik kõne pidi kuulajaid innustama ja samas pakkuma neile esteetilist naudingut. Hiljem võtsid Kreeka kõnekunsti saavutused üle roomlased. Vana-Roomas peeti retoorikat hariduse tähtsaimaks osaks.

Cicero oli Vana-Rooma oraator, riigimees, filosoof ja kirjanik. Cicero kuulsatest kõnedest on säilinud 58 – neid on peetud kohtus, senatis ja rahvakoosolekul. Ta kirjutas ka teoseid retoorikast ja filosoofiast. On säilinud arvukalt tema kirjavahetust, mis sisaldab väärtuslikke teadmisi Cicero elu ja Rooma toonase eluolu kohta.

Hümn pole ainus sõnakunsti vorm, kus kirjakunst ja ühiskondlikud taotlused otseselt kohtuvad. On mitu olulist žanri, kus kirjanduse sotsiaalne potentsiaal selgelt esile
tuleb. Käsitlen ennekõike kaht: kõnet ja avalikku kirja.
Mõlemaid on läbi ajaloo kasutatud kui poliitilise võitluse
vahendeid, kuna mõlema puhul on erakordselt oluline
retooriline element – küsimus, kuidas oma sõnum avalikkusele teatavaks teha. Heidame neile kiire pilgu.

Avaliku kõne kui olulise suhtlusvahendi ajalugu ulatub otsapidi iidsesse Mesopotaamiasse. Teatavasti on olemas lausa kõnekunst ehk retoorika, mis tegeleb kõnekunsti õpetamisega. Laiemas tähenduses peetakse retoorikat veenmiskunstiks, oskuseks avalikult kõnelda ja kuulajaid kõnega mõjutada. Kui tuua vaid mõni näide kõnekunsti ja poliitika tihedast seotusest, siis tasub heita pilk Vana-Rooma ajalukku, kus hinnati oraatorlust kõrgelt. Vana-Rooma kõige kuulsam kõnemees oli Marcus Tullius Cicero (106–43 eKr). Ta oli ühtaegu poliitik ja jurist, aga ka filosoof ja kõnemees, kes uuendas oluliselt ladina keele sõnavara, eriti filosoofilist terminoloogiat. Tänu Cicerole kasutame igapäevases suhtluses sõnu nagu fantaasia, ratsionaalne, kvaliteet jne. Kuigi Cicero kirjutas ka filosoofilisi traktaate ja hulgaliselt kirju, on just kõned tema ilukirjanduslikus pärandis erilisel kohal. Oma kõnedega sekkus Cicero otseselt vabariigiaegse Rooma viimaste kümnendite poliitilisse võitlusse. Tema kõige kuulsamaks sõnavõttude seeriaks peetakse 14 ägedat süüdistuskõnet aastatel 44 ja 43 eKr. Neil on koguni oma nimetus: filipikad. Pärast Julius Caesari mõrvamist senatis asus Cicero Caesari lapsendatud noorukese Octavianuse poolele, hakates kõnede kaudu raevukalt ründama Caesari kunagist võitluskaaslast Marcus Antoniust. Pärast seda, kui Octavianus ja Marcus Antonius omavahel rahu sõlmisid, lasid nad Cicero tappa – Marcus Antonius olevat lausa käskinud raiuda maha Cicero filipikaid kirjutanud käed.

Winston Churchill oli
sõjaväelane, poliitik ja
kirjanik. Ta oli Inglismaa peaminister eriti keerulisel, teise maailmasõja perioodil. Churchilli peetakse üheks mõjukamaks Inglise poliitikuks. Näiteks aastal toimunud BBC küsitluse põhjal valiti ta aegade kõige väljapaistvamaks britiks.

Kuigi kõnekunst pole viimase sajandi läänemaailmas enam
ehk ilukirjandusega niivõrd selgelt seotud kui Vana-Roomas,
leiab ka XX sajandi ajaloost näiteid poliitikutest, kelle kõnedes on poeetilist väljendusrikkust. Inglise poliitik Winston Churchill (1874–1965), kel oli Suurbritannia peaministrina väga oluline roll teise maailmasõja aegses poliitikas, oli ühtlasi edukas kirjamees – tema sulest on ilmunud nii ajakirjanduslikke reportaaže kui ka mälestusi. 1953. aastal pälvis Churchill Nobeli kirjandusauhinna ja seda osaliselt tänu oma suurepärastele kõnedele. Esimese kõne peaministri ametis pidas Churchill Suurbitannia parlamendis 13. mail 1940. Sellest sõnavõtust on pärit kuulus ütlus: „I have nothing to offer but blood, toil, tears, and sweat“. Teisisõnu: „Mul pole pakkuda teile muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi“. Kuigi Churchilli ei saa pidada väljendi autoriks, läks see laiemasse käibesse just tänu tema kõnele.