Ilukirjanduslikke raamatuid on mitmesuguseid: romaane, jutu- ja luulekogusid, näidendivalimikke jms. Kõigi nende lugemiseks võib leiduda häid põhjusi. Neist võib üht-teist kasulikku ja huvitavat teada saada. Mõnikord on lugemine ka lihtsalt põnev ja lõbus ajaviide. Aga kui raamatute lugemine on põnev ja lõbus, siis milleks seda veel koolis õppida? Kool on ju rohkem niisuguste teadmiste ja oskuste omandamiseks, mida on vabatahtlikult ja omal käel raske selgeks saada. Siiski leidub häid põhjusi ka kirjanduse õppimiseks.

• Kirjanduse õppimine annab võimaluse läbi lugeda mõned klassikalised raamatud ja luuletused, mille peale võib-olla ise ei satuks. Kuna klassikalisi teoseid on lugenud suur hulk inimesi, siis aitab see ka nendest inimestest paremini aru saada: tabada ära nende mõtteid, nalju, vihjeid ja muud, mis moodustab meie ühise kultuuritausta.

• Kirjanduse õppimine annab ettekujutuse, millised kirjanikud ja raamatud on läbi aegade tähtsad olnud. See võib jääda passiivseks teadmiseks, mis kulub ära ainult ristsõnade lahendamisel või mälumängudes. Aga paremal juhul aitab see luua ja liigendada ettekujutust kultuuri ajaloost. See võib innustada ka mainitud raamatuid endid lugema. Klassika hulgas päris igavaid teoseid olla ei tohikski – küsimus on selles, kuidas leida nende juurde võti. On öeldud, et ükski teos ei ole teenimatult meeles peetud, aga mitmed võivad olla teenimatult unustatud.

• Klassikaliste teoste ja kirjandusloo õppimine aitab tundma õppida ajalugu laiemalt. Kuigi kirjandusteoseid ei tohi kunagi puhta tõe pähe võtta, võib sealt ikkagi leida andmeid ja kujutluspilte selle kohta, kuidas inimesed on eri aegadel mitmesugustes olukordades käitunud ja maailmast aru saanud. Väga suur osa kirjandusest, eriti romaanidest, tahab pakkuda tõepärast elupilti. Võrreldes muude inimelu kujutamise viisidega on kirjandusel inimese sisemaailma edasiandmisel suuri eeliseid – näiteks filmikunst ei saa kunagi samamoodi otse tegelaste teadvusse tungida, vaid peab neid jälgima väljastpoolt. Kui filmis või teatris avaldub inimese sisemaailm väliste märkide – sõnade, näoilmete, liigutuste ja tegude – kaudu, siis kirjandus saab tungida otse tegelaste siseellu ja seda lugejale avada.

• Eelmisest tuleneb kirjanduse õppimise neljas põhjus: moraalne. Kõigil meil tuleb varem või hiljem langetada raskeid valikuid, puutuda kokku hea ja kurjaga. Sageli ei käi heade käsi hästi ega halbade oma halvasti. Millised ummikud ja valikud võivad inimese ees seista ja kuidas raskustes käituda või tegutseda – selle kohta annavad romaanid parema ettekujutuse kui moraaliõpetus iganes. Raamatute kaudu tutvumine meist hoopis teistsuguste inimestega arendab empaatiavõimet ja sallivust. Inimeste tundmist saab arendada kahel viisil: inimestega otse tutvudes ja suheldes ning neid kaudselt, ka kirjandusteoste kaudu jälgides. Viimane meetod on enamasti valutum, kuigi ei asenda muidugi esimest.

Võitlus hea ja kurja vahel on üks suuri inimelu ja seega kultuurilugu tervikuna puudutavaid teemasid, mis kajastub nii mütoloogias, pärimuslikes lugudes, ilukirjanduses kui ka filmikeeles.

Kristlikus kultuuriruumis on hea ja kurja võitluse näiteks püha Jüri pärimus, kus legendi järgi püha Jüri (Georg) tapab lohe. Legendi süžee langeb kokku rahvusvaheliselt tuntud imemuinasjutuga „Lohetapja”, selle muinasjututüübiga sarnaneb omakorda germaani mütoloogiast tuntud Siegfriedi lugu. Seega võib püha Jüri legendi hea ja kurja võitlusest käsitleda kui üht läänemaailma tüviteksti. Lohetapja loo kajastusi leiame muinaslugude ja legendide kõrvalt veel tänapäevalgi, nii fantaasiateemalises ilukirjanduses kui ka filmikunstis.

• Kindlasti leidub lugejaid, kellele kirjanduse kasutamine peamiselt moraaliteemade näitlikustamiseks on vastukarva. Neid huvitab hoopis see, kuidas kirjandus on tehtud ja milliste nippidega see meile mõju avaldab. Õpetust sellest, kuidas kirjandusteosed on valmistatud, kuidas kirjandus liigitub ja liigendub, milliseid reeglipärasusi selles esineb ja milliseid võtteid kasutatakse, nimetatakse poeetikaks ehk kirjandusteooriaks.

• Kirjandust õppides on võimalik kogeda, mida kõike keele abil teha annab, kuidas keelt loovalt, mõjusalt, mõnusalt, tundlikult, kujundlikult ja eesmärgipäraselt kasutada, et saavutada kuulajas-lugejas soovitud mõju. Õpetust sellest nimetatakse retoorikaks.

Saime kuus põhjust kirjanduse õppimiseks ja see nimekiri pole suletud: 1) et tutvuda väärt kirjandusteostega; 2) et saada teadmisi kirjanduse ajaloo kohta; 3) et õppida tundma ajalugu ja inimest üldisemalt; 4) et arendada kõlbelist meelt; 5) et mõista, kuidas kirjandus on tehtud ja milles seisneb tema erilisus; 6) et mõista ja omandada mitmesuguseid keele kasutamise viise.

Käesolev õpik keskendub peamiselt viimasele kahele eesmärgile, kuid püüab seostada kirjandust ka laiemate ühiskonna- ja kultuurinähtustega.