Sõnal kirjandus on palju kasutusviise. Mõnikord märgib see kogu kirjasõna – kõike, mis on kirja pandud või ära trükitud. Selles mõttes on ka kasutusjuhendid, käsiraamatud, seadused, sõnaraamatud, teadusartiklid ja õpikud kirjandus.

Siin õpikus on kõne all kirjanduse kitsam tähendus – kirjandus kui ilukirjandus ehk sõnakunst. Nagu neist sõnadestki välja paistab, seostub see tähendus ilu ja kunstiga ehk esteetilisusega. Tõsi, suur osa heast ilukirjandusest pole tegelikult kuigi kaunis. Isegi kui jätta kõrvale viletsusest, kannatustest ja kuritöödest kõnelevad jutud, pole mitmed muudki kirjanduslikud meistriteosed samamoodi kaunid, nagu seda saavad olla muusikapalad või maalid. Antiikajast saadik on kirjandusel nähtud kolme põhieesmärki: õpetada, lõbustada ja liigutada.

Hea ilukirjandus pole alati kuigi kaunis. Mõnes kirjandusvoolus on seda eriti teravalt tunda. 19. sajandi teisel poolel tõusis esile naturalism, mis seadis esiplaanile elu fotograafilise, kiretu jäljendamise. Loomingus eelistati kujutada elu tumedamat poolt: vaesust, alatust ja vägivalda.

Naturalismi suurkuju Émile Zola kirjutab „Söekaevurites”: „Kõik ununes töötasu pöörasesse tagaajamisse, mida nii raske vaevaga tuli teenida … Kuid õhk muutus päeva jooksul järjest mürgisemaks ja palavamaks suitsustest lampidest, läpastunud hingeaurust ja lämmatavast gaasist, mis ähmastas nende silmi nagu ämblikuvõrk … Nemad aga raiusid ja raiusid vahetpidamata oma mutiurkas, sügaval maa all, kus kiiresti töötavail kopsudel enam midagi polnud sisse hingata.”

(Tõlkinud Johannes Semper)

Vana-Rooma luuletaja Horatius (65–8 e.m.a) kirjutas värsstraktaadis „Ars poetica” („Luulekunst”), et kõige parem luuletaja on see, kes ühendab meeldiva ja kasuliku, pakkudes lugejale naudingut talle samal ajal nõu andes. Samuti märgib ta, et poeedi (st kirjaniku) eesmärk on lugejat õpetada ja lõbustada.

Need eesmärgid käivad lahutamatult koos, kuid on eri kirjandusliikides eri tähtsusega.

Ilukirjandusele on iseloomulik keele kasutamine teisiti kui igapäevasuhtluses. Tavaelus kirjutatakse tekste enamasti mõnel kindlal otstarbel: et selgitada, õpetada, veenda, käskida, kaevata, anda teadmisi jne. Näiteks me kirjutame enda nimel kellelegi konkreetsele adressaadile, et talle selgitada, kuidas mõni sündmus tegelikult toimus. Ilukirjanduses on kõik keerulisem ja vahendatum. Autori tegelik isik jääb jutustaja ja tegelase isiku varju. Teose adressaadiks pole ükski konkreetne inimene ega kindlapiiriline inimrühm. Tegelased ja sündmused, millest kirjutatakse, on enamasti välja mõeldud – neid pole päriselt olemas olnud, kirjandusteose sõnad ja laused ei käi päris maailma kohta. Keelt ei kasutata ainult mõtte või teabe edasiandmiseks, vaid keele kasutamisviis on eesmärk omaette.

Ilukirjanduslik teos on seega algsest suhtlusolukorrast lahutatud. Me loeme armastusluuletust huviga ka siis, kui selle tegelik autor ja tegelik adressaat on ammu surnud või teadmata. Kirjandus koosneb nii-öelda korduskasutusega tekstidest. Need on mõeldud lugemiseks ka ilma teksti täpsemat tekkelugu, kirjutamiseesmärki, selles antud viiteid välismaailmale ja seda algselt ümbritsenud asjaolusid tundmata.

Kirjanduse pakutavad teadmised ei ole konkreetsed faktiteadmised, vaid üldistatud ja kujundlikud teadmised. Kirjandus esitab maailma kohta mudeleid – just kui väikesi tervikpilte, mis tabavad midagi üldist ja tüüpilist elu ja maailma kohta. Muidugi räägib kirjandus ka erandlikest ja iseäralikest asjadest, kuid õnnestumise korral muudab ta needki usutavaks ja tõepäraseks üldistuseks.

Kirjandus on mõeldud lugemiseks ka ilma teksti täpsemat tekkelugu teadmata. Aleksander Puškini ühe tuntuma armastusluuletuse algseks adressaadiks peetakse seltskonnakaunitari Anna Oleninat (1808–1888), kuid see infokild ei ole luuletuse täiusliku tundepeenuse ja üldise võlu hindamiseks kuigi oluline.

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.

1829
(Tõlkinud Harald Rajamets)

Mudel tähendab nii koopiat kui ka eeskuju. Mudel on asi, mis mõne tähtsa tunnuse poolest sarnaneb sellega, mille mudeliks (koopiaks või eeskujuks) ta on. Mudelid lihtsustavad keerulisi asju ja protsesse, muutes need kergemini arusaadavateks. Sündmuste, süsteemide, elementaarosakeste, masinate ja majade modelleerimine ehk mudeldamine aitab paremini mõista, kuidas need toimivad. Teisalt vajavad inimesed rollimudeleid ehk eeskujusid, keda jäljendada, sest õppimine ja eluga kohanemine käibki suuresti matkimise teel.

Mudel ei ole oma ees- ja järelkuju täpne koopia, vaid tõstab esile mudeldatud tegelikkuse mõnd väljavalitud aspekti ja jätab kõrvale teised. Nii mudeldab tegelikkust ka kirjandus. Kirjanduslikud mudelid aitavad elust aru saada. Kirjandus pakub ka mudeleid, mida elus jäljendada.