1.1.5. Liigitus tähenduse järgi
Tähenduse järgi on eesti keeles üheksa põhilist sõnaliiki.
- Nimisõnad e substantiivid märgivad olendeid, esemeid, nähtusi ja mõisteid ning vastavad küsimustele kes? (elusolendid) või mis? (eluta olendid).
Nimisõnad võivad tähistada nii konkreetseid objekte (nt laud, tool, raamat, inimene, koer) kui ka abstraktseid mõisteid (nt rõõm, sõprus, ilu, õilsus).
Teisalt saab nimisõnu liigitada loendatavateks (nt pall, lamp, vihik, kilogramm) või loendamatuteks (nt õhk, vesi, tulevik, inimkond).
Kolmas liigitus on selle järgi, kas nimisõna tähistab üldist, sarnaste objektide liiki või ühte konkreetset objekti.
Liiginimetused on üldnimed (nt linn, inimene, ajakiri), üksikuid objekte tähistavad pärisnimed (nt Tartu, Peeter, Keel ja Kirjandus).
- Omadussõnad e adjektiivid näitavad, missugune olend, ese või nähtus on, ja vastavad küsimusele missugune? (nt valge, kandiline, sõbralik).
Omadussõnad võivad märkida objektide aegruumilist mõõdet (nt suur, väike, pikk, peenike, vana), olendite füüsilisi omadusi (nt tugev, nõrk, heledajuukseline), vaimseid omadusi (nt tark, julge, hea, rõõmsameelne), kuulmis-, nägemis-, haistmis- või maitsmisaistingute omadusi (nt vaikne, sinine, aromaatne, soolane) või suhet (nt jäine, aastane, linlik).
- Arvsõnad e numeraalid märgivad arvu või järjekorda.
Põhiarvsõnad näitavad hulka ja vastavad küsimustele mitu? kui palju? (nt kolm, kolmteist, kolmsada), järgarvsõnad näitavad järjekorda ja vastavad küsimusele mitmes? (nt kolmas, kolmeteistkümnes, kolmesajas).
- Asesõnad e pronoomenid asendavad nimi-, omadus- ja arvsõnu, kuid on sisult tühjemad, abstraktsemad.
Asesõnad vastavad asendatavate sõnadega samadele küsimustele (nt mina – kes?, see – mis?, mõned – mitu?, niisugune – missugune?).
NB! Ka käändsõnade küsimused on asesõnad.
Isikulised asesõnad tähistavad isikut (mina, sina, tema, meie, teie, nemad ja nende sõnade lühemad vormid ma, sa, ta, me, te, nad).
Enesekohased asesõnad näitavad, et tegevus on suunatud kõnelejale endale, nt ise, enese/enda, oma, iseenese/iseenda, omaenese/ omaenda.
Vastastikused asesõnad viitavad tegevuse vastastikkusele, milles osaleb kaks või rohkem osalist, nt üksteise, teineteise.
Näitavaid asesõnu kasutatakse siis, kui kõnesituatsioonis on mingit objekti juba nimetatud ja kuulaja-lugeja teab, millest on juttu, nt see, too, seesama, niisugune, selline, samasugune.
Küsivad ja siduvad asesõnad on kõik käändsõnade küsimused, nt kes, mis, kelle, mille, missugune, mitu. Küsivaid asesõnu kasutatakse küsilauses (Kes see poiss on?), siduvaid asesõnu põimlauses kõrvallause sidumiseks pealausega (Ma tean, kes see poiss on).
Umbmäärased asesõnad viitavad täpselt määratlemata või tundmatule objektile, nähtusele või tunnusele, nt keegi, miski, mingi, mõni, muu, kumbki, emb-kumb.
- Tegusõnad e verbid väljendavad tegevust või olemist ning vastavad küsimustele mida tegema? mida teha? mida teeb? jne.
Tegevusverbid väljendavad liikumist, töötamist, mõtte- ja tahteavaldusi, nt jooksma, tulema, vaatama, kuduma, mõtlema, ütlema, soovima.
Olemisverbide sisuks on olemine, nt olema, näima, seisma, rippuma, asetsema.
Objekti järgi liigitatakse tegusõnad sihilisteks ja sihituteks.
Sihilised tegusõnad viitavad tegevuse sihtmärgile, nt lugema, vaatama, kinkima, ootama. Lauses on harilikult ka sihitis (küsimus keda? või mida?), nt Juku loeb raamatut, Anu vaatab filmi.
Sihitud tegusõnad ei ole millelegi suunatud, nt olema, seisma jooksma, tunduma.
Koosseisu järgi liigitatakse tegusõnu liht-, liit-, ühend- ja väljendverbideks.
Lihtverbid väljendavad oma tähendust ühe sõnaga, nt võtma, kirjutama, hoidma.
Liitverbid koosnevad kahest kokkukirjutatavast tüvest, mille asendit ei saa teineteise suhtes vahetada, nt iseloomustama, abielluma, tasakaalustama, kahekordistama.
Ühendverbid koosnevad tegusõnast ja abimäärsõnast, mis muudab tegusõna tähendust, nt ette võtma, alla kirjutama, ära hoidma (vrd sõnade võtma ja ette võtma tähendust).
Väljendverbid koosnevad tegusõnast ja nimi- või asesõnast. Enamasti on need kindlaks kujunenud püsiühendid, millel on üksiksõnadest erinev tähendus, nt omaks võtma, korstnasse kirjutama, vaos hoidma, korrale kutsuma.
NB! Ühend- ja väljendverbide osad võivad üksteise suhtes oma kohti vahetada, nt ette võtma, aga võttis ette, alla kirjutama, aga kirjutati alla, vaos hoidma, aga hoiab vaos.
Tegusõna vormide hulgas on nii liht- kui ka liitvorme.
Lihtvormid koosnevad ühest sõnast (nt kirjutan, kirjutas, kirjutati, kirjutatakse), liitvormide moodustamiseks võetakse appi tegusõna olema mingi vorm, et väljendada kas täis- või enneminevikku (nt olen kirjutanud, oli kirjutatud), või eitussõnad ei ja ära, et väljendada eitavat kõnet (nt ei kirjutanud, ärge kirjutage).
Liitvormide puhul kannab sõna põhitähendust siiski põhisõna ise (toodud näidetes kirjutama), abisõnade (olema, ei, ära) ülesanne on ainult grammatiliste vormide moodustamine.
- Määrsõnad e adverbid määravad aega, kohta, viisi, hulka vms (nt täna, siin, kiiresti, vähe).
Iseseisvad määrsõnad vastavad omaette küsimustele (täna – millal?, siin – kus?, kiiresti – kuidas?, vähe – kui palju?).
Abimäärsõnad (nt üle, läbi, ette, ümber, üles, alla) kuuluvad tegusõna juurde ja annavad sellele uue tähendusvarjundi ega vasta iseseisvale küsimusele (nt välja andma, ümber kirjutama, ette ütlema, üles tunnistama).
Rõhumäärsõnad rõhutavad mingit sõna või lauseosa (nt ka, ju, isegi, küllap, võib-olla), nende kohta ei saa küsimust esitada.
Iseseisvaid määrsõnu liigitatakse ka tähenduse järgi.
Kohamäärsõnad tähistavad ruumilisi suhteid ja vastavad küsimustele kuhu? kus? kust? ja muutuvad kolmes kohakäändes, nt siia : siin : siit, eemale : eemal : eemalt, ettepoole : eespool : eestpoolt.
Ajamäärsõnad märgivad ajalisi suhteid ja vastavad küsimustele millal? kui kaua? kui sageli? jne, nt täna, varsti, harva, tihti, praegu.
Viisi- ja seisundimäärsõnad väljendavad tegevuse toimumise laadi või iseloomustavad seisundit. Mõlemal juhul on küsimus kuidas?, nt jalgsi, käsitsi, kindlalt, selili, kössis, salaja.
Hulga- ja määramäärsõnad väljendavad objektide hulka või omaduse määra ja vastavad küsimusele kui palju? mil määral?, nt väga, üsna, eriti, peaaegu, liiga, veidi.
NB! Määrsõnade küsimused kus, millal, kuidas, kui palju jt on samuti määrsõnad, mida kasutatakse küsilausete moodustamiseks (Kuhu sa lähed?) või põimlauses kõrvallause alustamiseks (Ütle mulle, kuhu sa lähed).
- Kaassõnad e pre- või postpositsioonid (nt ees, taga, juures, üle) kuuluvad nimisõnade või asesõnade juurde ja väljendavad koos nendega ruumi (nt ukse ees – kus?), aega (nt enne lõunat – millal?), põhjust (nt tema pärast – miks?), vahendit või abinõu (nt seina najal, kirja teel), hulka (kilode viisi, üle aasta) vms. Kaassõna ei vasta omaette küsimusele.
- Sidesõnad e konjunktsioonid seovad sõnu, lauseosi ja lauseid (ning, ega, kui, aga, sest). Tähenduse järgi võivad sidesõnad olla kas ühendavad (nt ja, ning, ega, ehk, kui ka), eraldavad (nt või, kas või), vastandavad (nt aga, kuid, ent), möönvad (nt kuigi, ehkki, olgugi et), põhjendavad ja seletavad (nt sest, sellepärast et), võrdlevad (nt kui, nagu, otsekui, justkui), aega määravad (nt kui, kuni, enne kui) jms.
Koosseisult on sidesõnad lihtsidesõnad (koosnevad ühest sõnast, nt ja, et, sest, aga) ja ühendsidesõnad (koosnevad mitmest sõnast, nt enne kui, olgugi et, ilma et, sellepärast et).
Funktsiooni järgi liigitatakse sidesõnu alistavateks ja rinnastavateks.
Alistavad sidesõnad on nt et, kuna, sest, kuigi, ehkki, olgugi, nagu, otsekui, justkui, ilma et, sellepärast et.
Rinnastavad sidesõnad on nt ja, ning, ehk, või, ega, aga, kuid, ent, vaid.
Vt ka liitlause.
- Hüüdsõnad e interjektsioonid väljendavad tundmusi (nt ai, ohoo, hurraa), tahteavaldusi (nt ae, nõõ, kõtt, säh, kuss) või hääli ja häälitsusi (nt sumdi, atsih, plärts, põmm, auh-auh, liiri-lõõri, röh-röh, pliks-plaks, tipa-tapa).
Sõnaliikide piirid ei ole alati täpselt määratavad. Nii nt võib omadussõna haige lauses toimida nimisõnana (Haige (kes?) viidi teise palatisse), tuhakarva on tähenduselt omadussõna (missugune?), aga ei käändu ega moodusta võrdlusastmeid, põmdi on hüüdsõna, kuid võib lauses käituda määrsõnana ja vastata omaette küsimusele, nt Uks langes põmdi (kuidas?) kinni.
