Inimkeel ei koosne isoleeritud märkidest, see on märgisüsteem. See tähendab, et märkide kasutamine, järjestus ja omavaheline kombineeritavus allub teatud reeglitele. Sõnadest võib moodustada liitsõnu (ehk liitmärke) ja lauseid, kusjuures lause pikkus ei ole kuigivõrd piiratud (optimaalne lausepikkus on siiski 7–8 sõna). Tõsi küll, mõned sõnad kaovad käibelt, aga samas tekib uusi sõnu. Näiteks tehnoloogia arenguga on viimastel aastakümnetel tekkinud hulk uusi mõisteid: e-kiri (vrd ingl e-mail) või kõnekeelselt mail, meil (inglise sõna mugandatud variandid), wifi, ruuter jm.

Sõnade saamisloo ehk etümoloogia seisukohalt on see tõesti ülimalt haruldane nähtus, kus me saame väga täpselt öelda, millal üks sõna tekkis sadadesse keeltesse: veel 3. oktoobri 1957. aasta õhtul ei osatud maailmas arvatagi, mis asi on sputnik, küll aga juba järgmise päe­va, 4. oktoobri 1957 õhtuks sisenes venekeelne sõna спутник samal ajal eri keel­tesse, sest selle sõnaga ha­kati tähistama esimest Maa tehiskaaslast, mis startis Nõukogude Liidust. Hiljem asendati paljudes keeltes sõna sputnik internatsionalismi ehk rahvusvahelise sõnaga: eesti satelliit, inglise satellite jne. Siiski pole sõna sputnik veel käibelt täiesti kadunud.

Mõne märgi tähendus aja jooksul muutub. See võib toimuda siis, kui mõnest muust keelest laenatakse sõna, mille vaste on juba olemas (seega pole laenamine alati tingitud sellest, et on vaja tähistada uut nähtust või asja, mida varem ei tuntud). Sellisel juhul seostatakse vana tähistaja kitsama tähendusega. Kunagi tähendas läänemeresoome keeltes sõna pii hammast. Kui aga balti keeltest laenati sõna, mille kuju on tänapäeva eesti keeles hammas (sarnane kuju on ka teistes läänemeresoome keeltes), siis sai pii tähenduseks ainult ’kammipii, peenike pulgake, pind’ jms.

Huvi korral vaata veebist eesti etümoloogiasõnaraamatut, päring pii.

Muutuda võib ka ühest tähest koosneva märgi tähendus. Näiteks võib tuua suurtähe M. Vaieldamatult oli selle tähendus Venemaal Moskvas kuni veebruarini 1990 ainult üks: siin asub metroojaam. Siis aga avati Moskvas esimene McDonald’s, mida tähistatakse üle maailma samuti suurtähega M, sellega koos lisandus ka uus tähendus: siin asub McDonald’si restoran. Kui vaadelda mõlema M-i kujundust, siis on näha, et sama suurtähe eri tähendusi eristatakse värvi, disaini ja vormi abil (vt allolevaid pilte).

Ütleme, et inimkeel on loomulik keel, sest keegi pole inimkeelt teadlikult välja mõelnud. Inimene omandab vähemalt ühe keele loomulikul teel (keskkonnast, ilma grammatikareegleid ja sõnu teadlikult õppimata). Samas on olemas terve hulk tehis- ehk formaalkeeli, mis kujutavad endast kunstlikke märgisüsteeme. Nagu märgisüsteemis ikka, on kunstlikus märgisüsteemis reeglid (mida võib pidada omamoodi grammatikaks). Juba mainitud liiklusmärgid on kunstliku märgisüsteemi näide. Kunstlikud märgisüsteemid on ka Morse tähestik, laevastiku lipukeel, programmeerimiskeeled, mitmesugused šifrid jne.

Mille poolest erinevad loomulikud keeled ja tehiskeeled (peale selle, et viimaseid on loodud sihilikult)? Esiteks on tehiskeele märkide arv piiratud. See võib olla väga lihtne süsteem kahe-kolme märgiga (nagu valgusfoor) või siiski keerulisem ja suure märkide hulgaga.

On huvitav teada, et 1868. aastal pandi Londonis tööle maa­ilma esimesed valgus­foorid, mis olid kahe värvikoodiga: rohelise ja punasega. Alles 1920. aastal pandi Detroitis ja New Yorgis üles kolme, rohelise, kollase ja punase valguskoodi­ga foorid. Euroopasse jõudsid niisugused kolmevärvilised valgusfoorid 1922. aastal. See tähendab, et algne süsteem oli üpris lihtne ja koos­nes kahest märgist (roheline ’mine/sõida’, punane ’seisa’). Hili­sem süsteem oli aga pisut keerulisem, sest lisandus kolmas märk kollane (tähenduse­ga ’tähelepanu, värv kohe muutub’).

Teiseks toimivad tehissüsteemid ainult teatud situatsioonides. Liiklusmärkidest ei ole kasu programmeerimises ja vastupidi. Valgusfooriga ei ole midagi peale hakata mereliikluses. Programmeerimiskeeled ei kõlba maakaardi koostamiseks. Inimkeele kasutusala ei ole aga piiratud: see kõlbab naljajutu, keemiaartikli, ajalehekuulutuse, romaani jne kirjutamiseks.

Kolmandaks välditakse arusaadaval põhjusel tehiskeeltes ebamäärasust ja kahetimõistetavust. Kas inimkeele puhul on ka nii? Mitte alati. Mõnikord on tõepoolest vaja äärmist selgust (nt seaduste, ohutustehnika reeglite, teadustekstide jms sõnastust), aga samas on mitmetitõlgendatavus liikumapanev jõud keelenaljades, ilukirjanduses, luules ja kunstis. Inimkeelele on omane ilmekus, mida tehiskeeltes pole.

Ajaloost on teada katseid luua rahvusvahelise suhtlemise keel. Mõte on selles, et see ei oleks kellegi emakeel ja kõik suhtlejad oleksid võrdses positsioonis. Seda tüüpi keeli nimetatakse ka rahvusvahelisteks abikeelteks.

Üks kuulsamaid tehiskeele näiteid on esperanto, mille looja on Ludwig (Lazar) Zamenhof (1859–1917). Zamenhof (pildil) elas Poolas, töötas arstina ja oli mitmekeelne inimene: ta oskas aktiivselt poola, vene, jidiši ja saksa keelt, mõistis valge­ vene, leedu ning mitmeid muid euroopa keeli, samuti oskas ta klassikalisi keeli (ladina, kreeka, aramea, heebrea).

Ta avaldas 1887. aastal esimese esperantot käsitleva raamatu pealkirjaga Unuo Libro ’esimene raamat’ pseudonüümi Doktoro Esperanto (’doktor lootja’) all. Pseudonüümist tekkis keele nimetus. Esperanto keele tüved on enamasti pärit mõnest euroopa keelest, näiteks ’tere’ on saluton, ’jah’ on jes ning Ĉu vi parolas Esperante? tähendab ’Kas te räägite esperantot?’.

Esperanto leidis kiiresti poolehoidjaid; enne teist maailmasõda olid populaar­sed esperantistide klubid, kustkaudu sai otsida endale kirjasõpru välismaalt. Mõned esperanto aktivistid hakkasid õpetama esperantot oma lastele (mõis­tagi, see ei ole kellegi ainus keel), nii et maailmas on mõni tuhat esperanto emakeelset kõnelejat. See tähendab, et esperantol on nüüd ka loomuliku keele omadusi.

Seega on loomulikel ja tehiskeeltel hulk ühisjooni, aga loomulik keel on keerukam kui mistahes tehiskeel. Loomulik keel pole suletud süsteem, see ei saa kunagi valmis.