Nojah, me tullime vassikud ristimast. Need õieti põlegid enam vassikad, aga noorloomad, mis meite külase nuuma peale soadeti. Nendel ollid nimed koa antud, aga Salme, kis nendega kantseldab, ei oln nimedega rahul. Ütles, et põle kenad, oo igavad ja teist-kolmat-moodi. Kui sa Salmed kuulad, kuidas ta vassikatest reagib, siis oo sõuke tundmus, justkut oleksid nendel tiivad selgas ja püha võru saride ümber. Muidu nee vassikad oo igavesed pahurad ja ühegi teise kut Salme sõna nad kuula ka mitte. Salmel käivad teised rongis järel.

Me siis kolmekeste, Salme, mina ja Panso, läksime vassikatele nimesid panema. Ma aasi nad üksoaval ette, tutvustasi teisi kut välissoadikuid ja Salme ristis mullikud ja Panso pulla. Kõik nad ollid rusked ja peale Salme es tee keegid nendel vahet. Ühe endine nimi olli Punik – nüüd ristiti Rukkililleks. Loora tehti Ätseks. Siis tullid Nallernaat, Sinilill, Ööviiul, Reseeda, Pojeng ja Loks. Ühe nudipea nimeks pandi Nelk. Vassikas – ja Nelk! Üks olli sihukse kurva näoga, kut oleks taal naeris eest ää varastatud või koardimängus laua alla aetud, ja Panso – sellest põle üht, et ta pidi pulla ristima –, käskis selle nimeks panna Murtud Süda – ikka koa roosilill! Aga Salme ütles, et looma pilgata ei tohi, ja mullika nimeks pandi Võerasema.

Juhan Smuul, „Muhu monoloogid“