Jutulinnas oli talv. Majakesed mattusid lume alla. Aiapostidel kõrgusid kaunid valged mütsid ja puud seisid lumekatte all. Kõik nägi välja justkui muinasjutus.

Meie istusime klassis ja vaatasime rahutult kella. Tund oli juba paar minutit käinud, aga õpetaja Villemit ei paistnud kuskil.

„Ta sai mälumängu võistlusel esikoha ja sõitis nüüd äkki ära lõunamaale,“ pakkus Sander.

„Või loobus õpetajatööst,“ arvas Anna. „Hakkaski nüüd ainult mälumängude mängimisega tegelema.“

„Ei usu,“ ütles Kaisa. „Vaevalt õpetaja Villem meid keset õppeaastat maha jätab.“

Ja Kaisal oli õigus!

Samal hetkel läks klassiuks lahti ja sisenes kast. Just nimelt, suur pappkast.

Kastil olid õpetaja Villemi jalad all.

„Ahoi, rüblikud!“ kostis Villemi hääl. „Tellisin uusi raamatuid!“

Villem vinnas suure kasti oma lauale ja lõpuks nägime teda. Ta oli rõõmus nagu alati. Ja vabandas, et jäi hiljaks. Parasjagu tuli postiljon Silver raamatukastiga ja raamatuid ei saanud ju õue lumehange jätta.

Hakkasime kohe vaatama, mis kastis on. Seal oli igasuguseid teatmeteoseid, kus juttu kosmosest pisikeste bakteriteni välja. Ja juturaamatuid. Õpetaja Villem lubas, et uurime need kõik läbi.

„Need on kingituseks teile selle eest, et te mind mälumängu saates toetasite!“ lisas ta.

Alustasime esimest tundi asjade välja mõtlemisega. Villem ütles, et pärast pikka puhkust on kõigil pea värske ja meil tuleb kindlasti häid mõtteid. Nimelt hakatakse sel kevadel kooli hooviala uuendama ja lapsed võivad ka sõna sekka öelda.

Jagunesime kolme rühma. Iga rühm sai ülesandeks mõelda välja midagi toredat ja kasulikku, mis meie koolihoovis võiks olla. Midagi, mis teeks meie koolihoovi paremaks ja põnevamaks.

Mina, Madis, olin ühes rühmas Kaisa, Susanne, Sandri, Pärteli ja Martaga.

Alguses me vaidlesime vähemalt kümme minutit. Igaüks tahtis enda mõtet läbi suruda.

Marta pakkus, et koolihoovis võiks olla söögiautomaat, kust saaks eriti tervislikke toite. Pärtel tahtis leiutada kodutööde tegemise robotit, kes seisaks värava kõrval ja väljastaks vihikuid tehtud kodutöödega. Sander arvas, et koolihoovi võiks paigutada hiigelsuure batuudi. Kõik need mõtted olid head, aga kui pikemalt arutasime, siis tundus, et ükski pole päris sobiv.

Kaisa ja Susanne pakkusid lõpuks välja, et meie kooli hoovis võiks olla õuesõppe klass. See võiks olla selline väike majake, mille mõned seinad on klaasist ja käivad eest ära. Siis me saaksime igasuguse ilmaga käia seal õppimas ja olla loodusele lähemal. Selle saaks ehitada kuurist, mis õues juba seisis.

Mõte meeldis meile kõigile. Asusime plaani üles kirjutama.

Olime nii ametis, et ei märganudki, mida teised rühmad teevad. Töö katkestas õpetaja, kes ütles, et on aeg teha kokkuvõtteid.

Kõik rühmad tutvustasid järjest oma mõtteid. Meie rääkisime õuesõppe klassist. Teine rühm tuli välja mõttega luua kooli hoovi väike aed, kus kasvatada köögivilju ja puuvilju. Kolmas rühm oli hoopis huvitava asja välja mõelnud. Nemad tahtsid panna hoovi päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid, mis toodaksid elektrit. Nii oleks meie kool loodussäästlikum.

Õpetaja Villem kuulas meid ja plaksutas käsi.

„Need on kõik nii head ideed!“ ütles ta. „Küll oleks vahva, kui ehitaksime õue klassi, mille terrassil kasvatame taimi ja katusele paneme päikesepaneelid.“

Mõte meeldis meile väga. Oleksime tahtnud kohe õue tormata ja maja püsti panna.

Õpetaja Villem võttis hoogu natuke maha. „Me peame pisut mõtlema, kuidas seda kõike teha. Arutame neid asju koolidirektori ja Jutulinna arhitektiga.“

Madis

1. Loe veelkord lauseid, milles on juttu õpetaja Villemist. Iseloomusta teda oma sõnadega.
2. Korraldage ajurünnak teemal „Rühmatöö head ja halvad küljed“.
3. Kujuta ette, et võid oma koolihoovi uuendamises sõna sekka öelda. Mida välja pakud?