Rüütelkondade ja nende ulatuslike võimupiiride tunnustamise tagajärjel kujunes 17. sajandi keskpaigaks välja nn Landesstaat (otsetõlkes: maariik; sisulistelt tõlkides: iseseisev provints) – Eesti- ja Liivimaa omavalitsuslik elukorraldus, kus võim kuulus aadlile. See säilis ka Venemaa ülemvõimu ajal ning likvideeriti lõplikult alles Eesti Vabariigi esimese põhiseadusega, millega seisused kaotati ja rüütelkondade avalik-õiguslik roll lõpetati.

Eesti jagunes nüüd kaheks kubermanguks, Eesti- ja Liivimaaks. Kummagi aadlikud moodustasid rüütelkonna, mille alaliselt tegutsevaks organiks, st juhtivaks omavalitsusasutuseks oli maanõunike kolleegium. Eestimaa maanõunike kolleegium oli ühtlasi kõrgeimaks kohtuks (ülemmaakohus). Erilisse nimestikku kantud nn rüütlimõisaid omavate aadlike üldkogu, kus igal rüütlimõisal oli üks hääl, nimetati maapäevaks. Maapäeval valiti muude ametite seas ka rüütelkonna peamees (Eestimaal) või maamarssal (Liivimaal). Mõlemasse kubermangu määrati Stockholmist keskvõimu esindav kuberner või kindralkuberner, kes osales ka maapäeva töös, kuid tegelikkuses juhtisid nii Eesti- kui ka Liivimaad baltisakslastest mõisnikud, kellega kuningakoda üha enam arvestama pidi. Omaette rüütelkond koos kõigi selle juurde kuuluvate ametitega kujunes välja ka Saaremaal.

Balti parunite võimu tugevnemisele aitas oluliselt kaasa see, et eestkostevalitsuse ja kuninganna Kristiina ajal toimus ulatuslik riigimaade müük ning läänistamine. Maa vallutamisega olid kõik endised ordu, piiskoppide ja kloostrite maa-alad läinud Rootsi riigi valdusse (Lõuna-Eestis ka eramõisad, sest see provints oli vallutatud sõjaga). Riigi laialdane maavaldus Eestis kahanes aga kiiresti, sest nii kohalike aadlike poolehoiu võitmiseks kui ka Rootsi väljapaistvate aristokraatide, eriti väepealike premeerimiseks jagati suurem osa maid aastate jooksul erakätesse laiali.

Maade kadumine riigi käest viis selleni, et keskvalitsuse sissetulekud kuivasid märkimisväärselt kokku. Juba järgmisel aastal pärast kuninganna Kristiina troonist loobumist otsustas Rootsi valitsus alustada endiste riigimaade osalist tagasivõtmist ehk reduktsiooni. Eestis ei tulnud sellest esialgu midagi välja, sest aadlike vastuseis oli liiga tugev. Aadlike võimu kärpima asunud Rootsi kuningakoda ei kavatsenud sellega leppida.