Gustav II Adolfi ja Karl X (valitses 1654–1660) võitudega pandi alus ühele selgesti eristuvale perioodile meie ajaloos, Rootsi ajale. Selle alla võib veidi lihtsustatult liigitada 17. sajandi – aja, mil Eestit valitseti Stockholmist.

Ajalooliselt seisukohalt pole siinkohal päris täpne öelda, et meid valitsesid Rootsi kuningad (ja üks kuninganna). Eestlaste poolt vaadatuna ei olnud need monarhid mitte Rootsi, vaid „meie” kuningad, Eesti ei olnud mitte okupeeritud võõrterritoorium, vaid kuningriigi osa. Mida aeg edasi, seda sidusamalt – nii et kui algas Põhjasõda, läksid eesti talupojad maakaitseväe üksuste ridades sõtta „oma” Kaarli, mitte mõne võõra valitseja eest.

Hillar Palamets. Ajalootund: Gustav II Adolf väejuhina (18.10.2008).

17. sajand oli eesti rahva kultuurilise arengu seisukohalt ülimalt oluline aeg, mis mõjutab ja kujundab meid veel praegugi. Meie ajalooline mälu pole seda kunagi unustanud, näiteks rahvapärimusse on 17. sajand jäänud kui vana hea Rootsi aeg.

Sellega on antud hinnang ehk mitte niivõrd Rootsi ajale kui sellele järgnenud Vene ajale, mida kollektiivne mälu pidas halvemaks. Talletatud rahvapärimused tõendavad, et eestlased igatsesid Rootsi aega tagasi. Arvukate teisenditega pärimused jutustavad sellest, kuidas Rootsi kuningas Eesti ükskord „ilma mõõgalöögita tagasi võtab” ja kuidas „Moskva suurvürstile ei jää rohkem maad kui see, mida ta oma lossi aknast näeb”.

Tegelikkuses ei möödunud see aeg oma põhiosas eestlastele aga sugugi mitte roosiliselt ning pigem saavutasid suurt majanduslikku ja õiguslikku kasu hoopis mõisnikud. Olukord muutus Rootsi aja lõpukümnenditel, mil riik mõisnike võimu kärpima asus, ja ilmselt aitas just see kaasa hea mälestuse kujunemisele ning kinnistumisele.