3000 aastat eKr hakkas Eestis levima nöörkeraamika ehk venekirveste kultuur. Esimene nimi tuleb nöörijälgedega kaunistatud savipottidest, teine paadi- ehk venekujulistest kivikirvestest. Venekirveste kultuur ei vahetanud kammkeraamika kultuuri välja, vaid eksisteeris sellega üle tuhande aasta kõrvuti, selle asulad ei paiknenud aga veekogude ääres, vaid rohkem sisemaal. Paljud sellised asulakohad olid nii väikesed, et arheoloogid peavad neid pigem üksikuteks taludeks. Lihtsustatult võib öelda, et kui vanades, kammkeraamika kultuuri asulates elatati ennast jahist ja kalapüügist, siis venekirveste rahvas haris maad ning sai põhitoiduse põllult.

Üleminek põllundusele ja talulisele eluviisile ei olnud järsk ja ka venekirveste kultuuri rahva elus oli jahil ning kalapüügil oluline koht. Mis puutub venekirvestesse, siis paljud leitud eksemplarid on silmapaistvalt kauni töötlusega ega näi olevat mõeldud töötegemiseks, vaid sõjapidamiseks. Selle põhjal on oletatud, et venekirveste kultuuri levik tähendas osaliselt uute asukate saabumist ja et sellega kaasnes ka konflikte.

Mingit väga massilist ja dramaatilist sisserännet siiski ei toimunud. Arheoloogiline aines osutab, et kammkeraamika ja nöörkeraamika rahvas elasid ilma segunemata mitu sajandit üksteise kõrval. Ilmselt oli see võimalik tänu erinevale majandamisviisile.

Nöörkeraamikal on oluline omadus – see on alt sile ja seega paslik lauale asetamiseks. See on vihjeks, et venekirveste kultuuri rahva tubane elu oli sammu võrra arenenum, hõlmates laudu ja küllap ka toole ning magamisasemeid. Sellele lisandub veel oluline detail: kiviaja lõpus õpiti Eestis kangast kuduma. Selleks kasutati püstisi kangaspuid, kus ülalt alla rippuvaid lõimelõngu pingutasid savist raskused. Ehkki tähtsaimaks ihukatt eks jäi ilmselt veel nahk, muutis tekstiili lisandumine rõivastuse mitmekesisemaks ja paindlikumaks.