Kammkeraamika
Umbes 5000 aastat eKr ehk 7000 aastat tagasi algas Eestis kiviaja järgmine ja ühtlasi viimane etapp – noorem kiviaeg ehk neoliitikum. Neoliitikumis õppisid inimesed valmistama veekindlaid savinõusid ja hakkasid oma asulakohtadesse tulevaste arheoloogide rõõmuks potikilde maha jätma.
„11 000 aastat tagasi: tasane tulek” (2007).
Vanimad Eesti alalt leitud potikillud esindavad nn Narva keraamikat. Selle leviala katt ub suuresti Kunda kultuuri omaga ja arheoloogiline leiumaterjal näitab, et uue rahva massilist sisserännet ei toimunud, vaid keraamika läks kundalaste hulgas vähehaaval lihtsalt moodi. See muidugi ei välista võimalust, et päris esimesed potimeistrid tulid mujalt.
Umbes 4000 aastat eKr hakkas Eestis levima kammkeraamika kultuur, kasvades loomulikul teel välja eelmisest, st Narva kultuurist, kuid seekord tuleb arvestada võimalust, et peale ideede ja moe tuli Eestisse ka suuremal hulgal sisserändajaid. Nad võisid tulla selleks ajaks nüüdseks ammu jääst vabanenud Karjalast (mis paistab olevat uue kultuuri üks kesksemaid alasid) või kusagilt Volga jõe ülemjooksult.
Kaua arvati, et just kammkeraamika rahvas tõi Eestisse soome-ugri keelkonda kuuluva keele, millest aja jooksul kujunes eesti keel. Uuemad uurimistulemused seda ei kinnita. Kuid geneetilises mõttes võime nad oma esivanemate hulka arvata nii nagu kundalasedki.
Aivar Kriiska. Aegade alguses: 15 kirjutist kaugemast minevikust. 2004.
Kammkeraamika kultuurile nime andnud anumad olid valmistatud ilma potikedrata, olles kokku voolitud laiadest savilintidest. Nõusid kaunistasid lohukesed ja kammitaolise esemega vajutatud mustrid. Anumate põhi oli alt ümar, mõnikord peaaegu koonusjas. See tähendas, et neid sai asetada kas pehmele liivale, maasse süvendatud auku või kividest laotud ringi. Kammkeraamika rahvas seega mööblit ei tundnud, kuid majad neil juba olid. Need võisid olla süvendatud põhjaga või maapealsed, kuid igal juhul nelinurksed ja viilkatusega. Sein oli püstpostide vahele punutud või isegi rõhtpalkidest laotud. Kammkeraamika ajajärk oli püügimajanduse, st kütt imise ja kalapüügi kõrgaeg.
Võimalik, et tolle kauge aja mentaliteedist ja erksast loodustajust on üht-teist kandunud tänapäevagi. Näiteks tänini mäletatakse rahvalaulu valgest jänesest, milles kajastub ürgne uskumus, et jahil tapetud looma kondid tuleb metsa tagasi viia, siis saab neist uus loom.
Tollal külvati just ka esimesed viljaseemned. Vanimad jäljed põlluharimisest – kaera õietolmu näol – pärinevad umbes 4000. aastast eKr Põhja- ja Lääne-Eestist. Põlluharimise laiemat levikut seostatakse siiski uue arheoloogilise kultuuriga, mille suhtes ajaloolased pole siiani suutnud otsustada, kas nimetada seda nöörkeraamika või venekirveste kultuuriks.