1940. aastatel arvasid paljud majandusteadlased, et kapitalismi päevad on loetud. Nende hulgas oli ka üks 20. sajandi mõjukamaid majandusteadlasi, austerlane Joseph Schumpeter (1883–1950).

Joseph Schumpeter sündis 1883. aastal Moraavias, mis tollal oli osa Austria-Ungari impeeriumist. Tema mõlemad vanemad olid rahvuselt tšehhid, kuid Schumpeter pidas end sakslaseks. 1932. aastal kolis ta USAsse. Ta töötas elu lõpuni, 1950. aastani Harvardi ülikoolis.

1942. aastal avaldas Schumpeter oma kuulsaima teose „Kapitalism, sotsialism ja demokraatia“. Selles ennustas ta, et kapitalism hävineb, ning mitte oma puuduste, vaid tugevuste tõttu. Arenev kapitalism õõnestab omaenda alustalasid, sest bürokraatlikud mänedžerid astuvad uuendusmeelsete ettevõtjate asemele. Jõukuse kasv toidab ühiskonnas kapitalismi vastaseid hoiakuid. Schumpeter kahtles, et inimesed on sisimas ettevõtlikud. Nad ihkavad turvatunnet, võrdsust ja riigipoolset reguleerimist ja juhtimist.

Schumpeter nõustus nendega, kes väitsid, et sotsialism on majanduslikult efektiivne.

Sotsialism suudab kapitalismist paremini jagada ümber ühiskonna rikkusi. Samuti ei laasta hästi juhitud sotsialismi majanduskriisid, mis on kapitalistliku majanduse tunnuseks. Sotsialism võitleb ka edukamalt töötuse ja inflatsiooni vastu. 1949. aasta detsembris oma viimases kõnes „Marss sotsialismi“ ennustas ta: „Kapitalistlik kord kaldub ise ennast hävitama ja tõenäoliselt on selle järeltulija tsentraalne sotsialism.“

1940. aastateks oli kapitalismi nõrgestanud nii suur majanduskriis kui ka Teine maailmasõda. 20. sajandi teise poole ajalugu võib vaadelda kui kapitalismi ja sotsialismi ülemaailmset võistlust. Alles 1989. aastaks oli selge, et peale on jäänud kapitalism.

Kuigi Schumpeteri ennustus ei täitunud, oli tema kriitika paljuski õige. Kapitalismi laastasid üleilmsed kriisid. Vaba turumajandus põhjustas ebavõrdsust nii riikide vahel kui ka sees. See omakorda tõi kaasa konflikte. Schumpeter võttis kasutusele mõiste loov hävitus. Loov hävitus toimub siis, kui uus tehnoloogia asendab vana. Näiteks kui leiutati auto, kaotasid voorimehed ja tõllassepad töö. Seevastu autotootjad, sohvrid ning autoremondilukksepad võisid olla rahul. Nii põhjustab nn loov hävitus ühiskonnas pidevalt muutusi. Seda on sageli raske taluda, eriti neil, kes ei suuda ajaga kaasas käia.

Hiljemalt Teise maailmasõja alguseks oli selge, et kapitalistlik süsteem peab ellu jäämiseks muutuma. Laias laastus oli selleks kaks teed. Liberaalid arvasid, et riigi rolli majanduses peaks võimalikult palju vähendama. Sotsiaaldemokraadid seevastu leidsid, et riik peaks sekkuma ja tasandama kapitalismi ebakõlasid. Sõja lõpust kuni 1970. aastateni domineeris viimane seisukoht. 1980. aastatest alates on ülekaalus olnud liberaalid.