Henri IV poeg Louis XIII (1610–1643) oli veel laps, kui ta Prantsusmaa trooni päris. Esialgu langetas Louis XIII eest otsuseid tema itaallannast ema Maria de’ Medici. Sellel ajal muutusid väga tähtsaks mitmed itaalia rahvusest ministrid, kes olid Prantsusmaal ebapopulaarsed juba seetõttu, et nad olid välismaalased. Teismelisena läks Louis emaga tülli ja saatis ema mõneks ajaks riigist välja. Louis XIII ei hakanud ise kunagi riigiasjadega igapäevaselt tegelema. 1624. aastal määras ta tähtsaimaks ministriks kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu (1585–1642), kellest kujunes ligi kahekümneks aastaks Prantsusmaa kõige tähtsam poliitik.

Richelieu poliitika peamine eesmärk oli kuningavõimu tugevdamine ja selle hiilguse suurendamine. Selleks, et tugevdada keskvõimu mõju kohalike asjade otsustamisel, määrati haldusüksuste etteotsa kuningavõimu esindajad ehk intendandid. Hugenottide poliitilise sõltumatuse murdmiseks vallutati ja hävitati nende sõjalised kindlustused. Välispoliitikas oli Prantsusmaa suurimaks vastaseks mitmes Euroopa riigis valitsev Habsburgide dünastia. See vastasseis tuli teravalt ilmsiks Kolmekümneaastases sõjas (1618–1648), mis sai alguse katoliikliku Saksa-Rooma keisri ja tema protestantidest vürstide tülist. Vaatamata sellele, et Richelieu oli katoliiklasest vaimulik, asus Prantsusmaa sõjas protestantide poolele, et nõrgestada Habsburgide soost Saksa-Rooma keisrit.

Mõisted

• Kardinal – kõrge vaimulik katoliku kirikus