Soomaagist raua sulatamine algas Eestis I aastatuhande alguses, kõige rohkem toodeti seda aga 12.–14. sajandini. Muinaseestlased kasutasid savist sulatusahje, mis tuli pärast kasutamist purustada, et maagist sulatatud raud kätte saada. Kõige rohkem on ahjujäänuseid ning rauasulatuse jääki, šlakki ehk räbu, leitud Põhja-Saaremaalt Mustjala lähedalt Tuiust. Seal asuvad ka Rauasaatmemäed, mis on oma nime saanud just selle järgi, et sinna kuhjati rauasulatamise jääke.

Rauatootmise kõrval arenes ka sepatöö, mis jõudis muinasaja lõpuks kõrgele tasemele: valmistati nii põllutööriistu ja tarbeesemeid (atrasid, vikateid jne) kui ka relvi. Sealjuures olid muinasaegsed sepatööriistad suhteliselt sarnased veel üsna hiljuti kasutatutega ning ka tehnoloogia muutus sajandite jooksul põhiosas vähe. Sepal oli Muinas-Eesti ühiskonnas arvatavasti tähtis koht. Sellele viitavad Ida-Eestist Raatverest leitud kaks mehe matust 11. sajandist, kuhu oli lisatud rikkalikult hauapanuseid, kaasa arvatud sepahaamreid ning teisi tööriistu.

Muinasaegse sepatöö hea kvaliteet jätkus vähemalt Saaremaal veel ka kesk- ja uusajal, 14.–17. sajandini Käkus. Seal olnud sepikoja asemelt on saadud palju leide, nii tavapäraseid põllumajandus- ja majapidamisriistu kui ka eripärasemaid esemeid, nagu väikesed luust esemed, Liivimaa sõja aegne tatarlaste vibunooleots ning varauusaegse püstoli rataslukk. Seetõttu võib arvata, et sepp töötas nii külarahva kui ka jõukamate inimeste, mõisnike heaks.