Põlluharimine algas Eesti alal juba kiviajal (u 6000 aastat tagasi) ning sai enamiku elanike peamiseks tegevusalaks pronksiajal (II–I aastatuhandel eKr). Muinasaja lõpus oli Eestis peamiselt levinud künnipõllundus, Lõuna-Eestis aga oli veel muinasaja lõpus säilinud põllunduse varasem vorm, alepõllundus: osa põllumaast lasti võssa kasvada ning mõne aasta pärast põletati võsa tuha saamiseks, millega väetati samasse rajatud põldu. Teraviljadest kasvatati otra ja nisu, 11. sajandil hakati kasvatama talirukist. Peale põlluharimise tegeldi ka karjakasvatusega, kariloomadelt saadi nii liha, piima kui ka villa. Peamiselt peeti veiseid, lambaid, kitsi, sigu ja hobuseid. Muinasaja lõpus söödi ka hobuseliha, kuid peamiselt kasutati hobust ratsuna ja üha enam ka künniloomana, ehkki peamine künniloom oli siiski härg.

Talupoegade seas oli nii rikkamaid kui ka vaesemaid inimesi ning ka neid, kellel oli maad kas väga vähe või üldsegi mitte. Maapuudus kimbutas eriti saarlasi, kuna Saaremaa pind on väga kivine ja kogu põllunduseks sobiv maa oli juba 10. sajandiks üles haritud. Need, kellele maad ei jätkunud, teenisid sulaste ja teenijatena või astusid skandinaavlaste kombel kaaskondlasena üliku teenistusse. Saarlaste ülikud võtsid tihti ette mereretki ning muinasaja saarlaseid nimetatakse seetõttu koos kuralaste ja mõne teise Läänemere idakalda rahvaga ka idaviikingeiks. Saarlased ja põhjaeestlased suhtlesid ka aktiivselt skandinaavlastega, kelle kaubatee läks mööda Eesti rannikust, ning kasutasid viikingilaevadega sarnaseid meresõidukeid.

Kaubitsemisele ja käsitööle pühendunud inimesed elasid tihti suuremate linnuste või sadamakohtade juurde kujunenud kaubaasulates. Muinasaja lõpus olid eestlastest kõige aktiivsemateks kauplejateks saarlased, kuid enamik kaugkaubandusest, mis Eestit läbis, oli välismaalaste käes, kellest aktiivseimad olid Saksa kaupmehed.

Olulisim käsitööline Eestis oli sepp, kes töötles ka kohalikust soomaagist sulatatud rauda. Soomaagi sulatamine oli Põhja- ja Lääne-Eestis ning eriti Põhja-Saaremaal niivõrd ulatuslik, et seda jätkus nii oma tarbeks kui ka väljapoole, eelkõige Rootsi ja Soome müümiseks. Sooraua tootmine, töötlemine ja selle müük jätkus ka keskaja alguses kuni 14. sajandini.

Eesti ühiskonnas oli sarnaselt Skandinaaviaga ka orje, kes võisid olla nii sõjavangid, mujalt sisse ostetud orjad kui ka kohalikud, kes olid mingil põhjusel oma isandast isiklikku sõltuvusse langenud.

Mõisted

• künnipõllundus – põlluharimisviis, kus maad küntakse adraga