Nagu õpiku esimeses osas on välja toodud, peetakse Eestis keskaja algust oluliselt hilisemaks kui Lääne-Euroopas: 5. sajandi asemel 13. sajandit. Seni kestis esiaeg ehk muinasaeg, mis algas esimeste inimeste jõudmisega Eesti alale umbes 11 000 aastat tagasi. Üle 10 000 aasta kestnud muinasaeg jagunes kivi-, pronksi- ja rauaajaks. Muinasaja viimast järku nimetatakse hilisrauaajaks, mis algas 11. sajandi keskpaigas ning kestis kuni ajani, mil Saksa ja Taani ristisõdijad Eesti ala vallutasid ning siin levisid katoliku usk ja Lääne-Euroopa (peamiselt saksa) kultuur ja poliitiline korraldus. Muinaseestlased ei kasutanud kirja ning üsna vähe on ka mujalt pärinevaid kirjalikke tekste, mis Eestist räägivad. Viimastest kõige olulisem on Eesti vallutamist ja siinse elanikkonna ristimist kirjeldav preester Henriku Liivimaa kroonika 13. sajandi algusest. Enamiku infost muinasaegse Eesti kohta saab aga arheoloogiliste väljakaevamistega, mille abil uuritakse mitte ainult muinaslinnuseid, asulaid ja kalmistuid, vaid näiteks ka põlde, teid ja kunagisi pühapaiku.