Möödunud aastal õppisid, et ajalooteadus uurib inimkonna minevikku. Samuti pole Sulle uudis, et minevikusündmusi uurivaid inimesi nimetatakse ajaloolasteks. Käesolevast peatükist saad teada, kas ajalool on algus ja kui kaugest minevikust me rääkida oskame ning kust need teadmised pärinevad.

Planeet Maa ajalugu hõlmab 4600 miljonit aastat. 230 miljonit aastat tagasi algas Maal dinosauruste ajastu, mis vältas pikka aega – 165 miljonit aastat.

Ajaloo algust otsimas

Inimkonna ajalugu jaotatakse esiajaks ja ajalooliseks ajaks.

Esiaeg algas 2,5 miljoni aasta eest. Umbes sel ajal hakkas arenema esimesest ja pigem ahvisarnasest inimese eellasest tänapäeva inimene. Selle aja jooksul kujunesid ka mitmed oskused ja teadmised, mis aitasid hiljem kirja välja mõelda.

Ajalooline aeg algas siis, kui mõeldi välja esimesed kirjasüsteemid. Kirja mõtlesid välja inimesed, kes elasid 5000 aastat tagasi Aasias Tigrise ja Eufrati kallastel ning Aafrika põhjaosas Niiluse jõe orus. Säilinud dokumente ja muid tekste lugedes oleme tollal elanud inimeste ja kujunenud riikide kohta nii mõndagi teada saanud.

Ent ajalooline aeg ei alanud kõigil rahvastel ühel ja samal ajal. Näiteks eestlaste ajaloolise aja algust seostatakse Henriku Liivimaa kroonika kirjutamise ja valmimisega 800 aastat tagasi. Selles kroonikas kirjeldab saksa munk Henrik, kuidas ristisõdijad alistasid ja ristisid tänapäeva Eesti alal elanud hõimud. Henriku kroonika on esimene pikem ja põhjalikum kirjalik tekst, mis on muinaseestlaste kohta kirja pandud. Kroonika valmis 13. sajandil ja on kirjutatud ladina keeles.

Kuidas teame, mis ammustel aegadel on juhtunud?

Üks esmapilgul lihtne võimalus on lugeda kõike, mis kunagi kirja pandud – raamatuid, kirju, ajalehti, ajakirju, kroonikaid, arveraamatuid ja isegi koolivihikuid. Ajaloolase jaoks on need kirjalikud ajalooallikad. Kirjalikke ajalooallikaid säilitatakse näiteks raamatukogudes, arhiivides ja muuseumites.

Inimene õppis kirjutama 5000 aastat tagasi. Tundub, et see oli väga ammu, kuid võrreldes miljoneid aastaid väldanud esiajalooga on 5000 aastat siiski lühike aeg. Seega on ka kirjalikud ajalooallikad olemas üsna lühikese ajavahemiku kohta. Lisaks on paljude vanade tekstide sisu tänini saladus, sest keeled, mida nende tekstide autorid kõnelesid, on unustatud.

Ent leidub ka ajalooallikaid, mis ei ole kirja pandud, näiteks töö- või tarberiist, relv, ehe või münt – neid nimetatakse esemelisteks ajalooallikateks.

Minevikus elanud inimeste valmistatud esemed (tööriistad, relvad, ehted) ja rajatud asulakohad või kalmistud on muistsed. Muistiseid uurivad peamiselt arheoloogid ehk muinasteadlased. Meie teadmised esiajaloost põhinevadki sellel, mida arheoloogid on maapõuest, maapinnalt või vee alt leidnud.

Teinekord kaevab arheoloog maa seest välja mõne hoone jäänused ja leiab näiteks selle seintelt tekste. Mõnikord saab ta vana kalmistu või küla asukoha teada hoopis rahvalauludest või rahvamälestustest. Seepärast teevad arheoloogid koostööd ka teiste erialade teadlastega.

Teadlased, kellega arheoloogid koostööd teevad
Füüsikud – aitavad näiteks kindlaks teha arheoloogilistel kaevamistel leitud esemete vanuse.
Bioloogid – aitavad näiteks puu aastaringide põhjal määrata puidust eseme või palgijupi vanuse.
Antropoloogid – uurivad luustikke ja oskavad määrata kunagi elanud inimese soo, rassi ja vanuse.
Numismaatikud – tunnevad münte ning eri maade kaubandussidemeid.
Etnoloogid – uurivad ajaloolise aja rahvakombeid ning oskavad nende
põhjal teha oletusi esiaegsete kommete kohta.
Folkloristid – uurivad rahvaluulet, rahvalaule, vanasõnu ja uskumusi, mis
aitavad aru saada esivanemate arusaamadest ja mõtetest.
Lingvistid – uurivad keelte arengut ja seoseid.
Geeniteadlased – oskavad öelda, mis rahvad on omavahel suguluses.

Sinagi võid ajalugu uurida, näiteks küsides oma vanavanemailt, milline oli elu nende lapsepõlves ja noorusajal. Inimese mälestused on ajaloolaste jaoks suuline ajalooallikas.