Kas ajaloo uurimine on lihtne? Milliseid allikaid ajaloolased oma töös kasutavad? Mis on fakt ja mis on hinnang?

Võttes riiulist ajaloost pajatava raamatu, ei oska Sa ehk ettegi kujutada, kui keeruline võis olla selle kirjutamine. Isegi väikese uurimuse koostamine sündmusest, mis leidis aset sadu või tuhandeid aastaid tagasi, võib võtta väga palju aega. Inimesi, kes püüavad avada minevikus toimunud sündmusi ja uurida tolleaegset maailma, nimetatakse ajaloolasteks. Ajaloolased on nagu detektiivid, kes otsivad erinevaid asitõendeid ja tunnistajaid, et selgitada välja, mis siis ikkagi ajaloos on juhtunud.

Ajaloolased kasutavad oma detektiivitöös erinevaid allikaid, mille abil nad püüavad kild killu haaval toimunud sündmusi  taastada. Mida kaugema ajaga ajaloolased tegelevad, seda vähem on neil enamasti allikaid kasutada. Möödunud sajad aastad ning näiteks sõjad ja tulekahjud on hävitanud paljud asitõendid, mis võiksid jutustada meile mineviku inimeste elust. Nii mõnigi oluline asitõend võib olla veel leidmata. Seega ei saa ajaloo kirjutamine kunagi päris valmis. Uute asjaolude ilmnemisel tuleb  ehk olemasolevaid arvamusi ümber lükata.

Mida kujutavad endast siis ikkagi ajalooallikad? Allikad võivad olla kas kirjalikud, suulised, esemelised või audiovisuaalsed.

Kirjalikud ajalooallikad on ajaloolaste jaoks ülimalt olulised, sest sisaldavad kõike, mille inimkond on kunagi kirja pannud. Nendeks võivad olla kirjad, lepingud, kroonikad, dokumendid, ajalehed. Kirjalikest allikatest, näiteks päevikust, võib teada saada isegi inimeste mõtteid. Kirjalikud allikad võivad olla raiutud kivisse, maalitud pärgamendile, trükitud paberile või tänapäeval salvestatud arvuti kõvakettale. Ajaloolase töö nende allikate kasutamisel teeb keeruliseks aga see, et alati ei pruugi ta osata  kirjapandut lugeda. Siis tuleb esmalt nuputada ja lahti muukida see võõras keel või kirjaviis. Enamasti on ajaloolased sellega hakkama saanud. Siiski on maailmas ka sellises keeles kirjatükke, mida hetkel veel lugeda ei osata.

Suulised allikad on näiteks rahvajutud ja -laulud, vanasõnad, mõistatused, legendid, igasugused lood ja meenutused, mida on põlvest põlve edasi räägitud. Meieni on need jõudnud muidugi tänu sellele, et keegi on need mingil hetkel kirja pannud. Suuliste allikate puhul peab arvestama sellega, et igaüks, kes seda lugu on rääkinud, on seda ka veidi muutnud. Seega võib lugu olla  meieni jõudmise hetkel juba hoopis teistsugune kui selle loomisel. Samamoodi on meenutustega. Iga inimene mäletab asju alati  veidi isemoodi. Näiteks võib Sinu sündimise päev olla ema mälestuste järgi hoopis erinev sellest, mida Su isa mäletab.

Esemelised ajalooallikad on samuti väga tähtsad. Nad on möödunud aegade elutud tunnistajad. Mõni maapõuest leitud potikild, vana tööriist või iidne tempel võib ajaloolast tema töös väga palju aidata. Inimkonna varasema ajaloo mõistmisel on  esemelistel allikatel väga oluline tähendus, sest kirjaoskus oli sellel ajal veel tundmatu. Paljud taolised esemed on peidus  maapõues ja nende leidmise ning mõtestamisega tegeleb arheoloogia. Arheoloogial peatume pikemalt juba edaspidi.

Lisaks on uuema aja uurimise juures saanud üha tähtsamaks mitmesugused audiovisuaalsed ehk kuulmise ja nägemise abil tajutavad allikad. Nendeks on fotod, heli- ja videosalvestised.

Ajaloolase töö juurde kuulub ka allikate tõlgendamine. Kõike kirjapandut ei saa võtta puhta kullana, paljugi sõltub sellest, kes on selle kirjutanud. Näiteks mõni kroonika võib vägagi ülistavalt jutustada vägevast kuningast ja tema suuremeelsetest tegudest. Kui selle kroonika oleks aga kirjutanud kuninga vaenlane, siis kõlaks kirjeldus kuningast ilmselt hoopis teistsugusena. Seetõttu püüavad ajaloolased eristada fakte ja hinnanguid. Faktid on kindlalt toimunud tõsiasjad ja hinnangud on arvamused, millesse tuleb suhtuda teatava ettevaatusega. Näiteks on fakt see, et kooliaasta algab Eestis 1. septembril. See, kuidas erinevad lapsed seda päeva mäletavad, kuulub aga juba arvamuste valdkonda.

Kokkuvõtteks

Ajaloo uurimine on põnev, aga keeruline. Ajaloolased kasutavad oma töös kirjalikke, suulisi, esemelisi ja audiovisuaalseid  allikaid. Väga oluline on ajalooliste allikate õige tõlgendamine.

Küsimusi ja ülesandeid