3. RÜHMITUSED JA ISIKSUSED EESTI KIRJANDUSES: Siuru ning Under. Arbujad ning Alver ja Talvik

Noor-Eesti ideid ja taotlusi kandis edasi 10. juulil 1917 moodustatud Siuru, mis oli Noor-Eestist kirjanduskesksem, sest nende loomingus ilmnes üha selgem soov väljendada isiklikke tundeid, praktiseerida isiksuse tundevabadust ning isegi hedonismi ja maiseid rõõme. Ühelt poolt ehmatas avalikkust Siuru väikekodanlust ärritav boheemlus, teisalt aga olid nad populaarsed tänu nende loomingus väljendunud üldinimlikule soovile järgida oma südame sundi. Siuru on siiani Eesti kultuuriloos erakordselt kõnekas rühmitus, kuna selle tuumiku autorid on kõik äärmiselt olulised, nende hulgas õpiku eelmises peatükis tutvustatud Friedebert Tuglas. Sinna aga kuulusid ka sajandialguse olulised luuletajad Henrik Visnapuu, Johannes Semper ja August Alle ja oma proosaloomingu poolest tuntud August Gailit.

Kirjanduslik rühmitus **Siuru** võitis oma vabameelse-avameelse loominguga kiirelt paljude südamed, kuid ärritas konservatiivsemat lugejat. Rühmitus lagunes kiiresti, kui 1919. aastal avaldas Visnapuu Underit pilkava pamfleti. Pärast seda liikmeskond küll muutus: Visnapuu ja Gailiti asemel liitusid August Alle ja Johannes Barbarus, kuid Siuru lõpetas peagi oma tegevuse – muutunud olid ka aeg ja kirjanike loomingulised taotlused.

**Marie Under** on üks silmapaistvamaid eesti naisluuletajaid, kelle loomingus põimuvad modernistlik ja klassikaline, sümbolistlik ja realistlik. Underi jaoks oli pöördeline töö „Teataja“ toimetuses, kus ta tutvus Eduard Vilde ja Ants Laikmaaga. Underi tuntus sai alguse koos kirjandusliku rühmitusega Siuru. Oma pagulasperioodi veetis Marie Under koos abikaasa Artur Adsoniga Rootsis Stockholmis.

Siuru puhul on oluline eraldi nimetada nende ainsat naisliiget. Marie Underi (1883–1980) esikkogu „Sonetid” (1917) tõusis kohe esile oma elurõõmu ja meelelisusega. Underi käsitluses sai armastus erakordse, peaaegu eksootilise värvi. Luulekogu paistis silma värvi- ja detailirohkusega, lilleõied on lopsakad ja riided luksuslikud. Eks seegi oli väljakutse valitsevale maitsele. Muidugi esineb Underi loomingus erinevaid faase ning kuna tema oli üks neid autoreid, keda Teine maailmasõda sundis Eestist põgenema ja elu paguluses lõpetama, võimenduvad tema hilisemas loomingus ka tõsisemad, lausa sünged motiivid. Juba ekspressionistlik luulekogu „Hääl varjust” (1927) annab aimu Underi maailmavaatelisest avardumisest, sellest leiab nii realistlikke kui ka sümbolistlikke jooni, linnapilte ja sisekaemusi ning silma hakkab elu tumedamate poolte teadvustamine. Saksa okupatsiooni ajal kirjutatud „Mureliku suuga” (1942) sisaldab aga juba otsest ohutunnet, kuigi seda esitatakse loodussümboolika kaudu.

Marie Under, „Mureliku suuga“, 1942. Eesti Kirjastus.

1938. aastal ilmus antoloogia pealkirjaga „Arbujad”. See koondab enda alla luuletajaid, kelle jaoks oli oluline luuletuste vormi ja sisu vaheline tasakaal. Arbujad hindasid kultuuriteadlikkust ja eruditsiooni. Kuigi nende luule üldjoontes ei eira igapäevaseid teemasid ja sotsiaalset tundlikkust, ei piisa sellest poeetilise terviku loomiseks. Oluline on puudutada sümbolite ja kujundite kaudu suuri, filosoofilisi ja religioosseid teemasid. Arbujate luules on kesksed autorid Heiti Talvik (1904–1947) ja Betti Alver (1906–1989). Talvik oli väga enesekriitiline autor, kelle elutee katkes noorelt, ning jõudis seetõttu avaldada ainult kaks luulekogu: „Palavik” (1934) ja „Kohtupäev” (1937).

Kirjandusliku rühmituse **Arbujad** tuumiku moodustasid abikaasad **Heiti Talvik** ja **Betti Alver**. Mõlemad kuulusid ka Eesti Yliõpilaste Seltsi Veljesto, oma asutamisest alates just kirjandus- ja kultuuritegelasi koondava üliõpilasühenduse ridadesse.

Neis kogudes ilmnevad Talviku metafüüsilised huvid, sund esitada luule kaudu suuri küsimusi olemasolu piiride kohta ja neid piire kombata, vabadusiha ja paratamatuse vastuolu, traagiline elu- ja ohutunne. Talvik suri pärast arreteerimist väljasaadetuna Siberi linnas Tjumenis. Talvikult pärinevad kuulsad read, mis iseloomustavad arbujalikkust kui sellist: „Meie kohus on sundida saledasse stroofi / elementide pime raev”.

Betti Alveri esimeses luulekogus „Tolm ja tuli” (1936) avaldub jällegi sümbolismi mõju – Alverit huvitavad inimhinge vastuolulised ja mõnikord mitte kõige meeldivamad sügavused. Kui Talvik kompab kõiksuse piire, siis Alverit kütkestab inimliku vastuolulisuse dramaatika, ta justkui laskub inimeksistentsi sügavikesse, kuna vaimseid kõrgusi püüeldes ei saa kohkuda tagasi tumedate tungide ees. Alveri lausa barokset elutunnetust tasakaalustab keeleline täpsus ja isegi rangus.

Betti Alver, „Tolm ja tuli”, 1936. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv.

Miks aga olid nii paljud väljapaistvad eesti kirjanikud seotud rühmitustega? Osalt oli põhjus praktiline: üheskoos oli lihtsam ennast kuuldavaks teha ja tegevust organiseerida. Siuru esimene avalik ülesastumine Estonia teatris oli ühtlasi loterii ja ball – õhtu tõi sisse 3000 krooni, mille abil sai hakata oma loomingut kirjastama. Seega on kirjanikudki mõistnud olla ettevõtlikud.

Ülesandeid

Tee Noor-Eestit ja Siurut võrdlev Venni diagramm.
Koosta valik Marie Underi luuletustest, nii et see kujutaks Sinu nägemust tekstide sisulisest muutumisest alates esikkogust kuni paguluses kirjutatud tekstideni.
Vali tõlgendamiseks ja omapoolsete kommentaaride kirjutamiseks üks arbujast kirjaniku luulekatkend:

Meie kohus on sundida saledasse stroofi elementide pime raev. (Heiti Talvik)

Ajal, mil virkus sind piiras, julgesid olla sa siiras, õnnelik, vaba ja laisk. (Betti Alver)

Aeg, millest me unistand, iial ei saabu. Vea silmile kaabu ja taandu eksiili. (Heiti Talvik)

Loe läbi Heiti Talviku luuletused „Kaks kutset” (nt Heiti Talvik „Luuletused”, 1988, lk 139), „Õhtulaul” ja „Öö” ning vali üks tekst lähianalüüsiks. Võid toetuda lisatud küsimustele.

„Kaks kutset”

Millist situatsiooni on selles luuletuses kujutluslikuna esitatud?
Kelle kutsete vahel on inimesel elus valida? Sõnasta nende sümbolite võimalik tähendus.
Millisel positsioonil asub luuletaja?
Hinda luuletaja seisukohavõttude intensiivsust. Eelnevalt järjesta tugevusastmed: ebamäärane aimdus, käsk, sund, selge eelistus, soov, palve.
Millise mõtte lisab viimane, eraldatud stroof?

„Õhtulaul”

Mis juhtub õhtu saabudes?
Leia tekstist mustale vastanduvaid värvitoone, tsiteeri: must (hiilib mustas mantlis mehi; …) ↔ …
Millise tähenduse omandab kogu luuletuse kontekstis viimane lause: Sest öös on asju, mille külge tark ei puutu?