Kuidas kirjeldada kirjandust? Üks võimalus on tõmmata paralleel demokraatiaga. Võrreldes teiste loominguliste tegevustega on kirjandus väga demokraatlik ja avatud. Kui kunsti tegemiseks, musitseerimiseks või teatrilaval esinemiseks on vaja erioskusi, mis tähendab vastava eriala omandamist, tehnilise võimekuse viimistlemist, siis kirjandus on palju vabam. Eestis eksisteerib Kunstiakadeemia ja Muusikaakadeemia, aga Kirjandusakadeemiat mitte. Igaüks, kes oskab lugeda ja kirjutada, võib proovida kätt ka ilukirjandusega ning tal on palju suurem võimalus enda loomingule vastukaja leida kui näitlejana, kel puudub teatriharidus.

Kirjanduses on nagu igal pool mujalgi – mõnel kirjanikul ja raamatul läheb paremini kui teisel. Laias laastus võib väita, et on kirjanikke, keda armastavad asjatundjad, näiteks kriitikud või kirjandusteadlased, aga kellega laiem publik mõnikord kontakti ei leia. On ka vastupidi – kirjanikud, kelle raamatuid loetakse palju ja pidevalt, aga keda kirjanduskriitika või -teadus niisama kõrgelt ei hinda.

Kuid mõned kirjanikud on sellised, keda armastab nii suurem lugejaskond kui ka tunnustavad eriala asjatundjad; kes on laiemalt mõistetavad, seades sedasi paika teatud ideaali: kirjandus, mis on samaaegselt nii kõnekas kui ka lihtsalt mõistetav. Mõnikord tunnustatakse selliseid autoreid koguni nii suures mastaabis, et neid saab kutsuda rahvakirjanikeks. Eesti kirjandusloost leiame ühe ideaalse rahvakirjaniku nii 20. sajandi algusest kui ka lõpust. Need on Oskar Luts (1887–1953) ja Andrus Kivirähk (1970). Loomulikult pole nad ainsad autorid, kelle kohta annab rahvakirjaniku nimetust kasutada. Nendeks saab nimetada kõigepealt muidugi A. H. Tammsaaret ja Eduard Vildet, kelle olulisus on samamoodi meie rahvuslikku mällu talletunud. Pisut provotseerivalt võib väita, et filosoofilise Tammsaare ja mitmekülgse Vilde olulisust teadvustatakse mõnevõrra rohkem, kui seda reaalselt järele proovitakse.

Kas on miski, mis ühendab Oskar Lutsu ja Andrus Kivirähki üle neid lahutavate aastate? Mis teeb kirjanikust tõelise rahvakirjaniku?

Esiteks. Rahvakirjaniku raamatud on sedavõrd populaarsed, et nendes esinevad tegelaskujud hakkavad elama täiesti oma elu. Omal moel väljuvad nad raamatukaante vahelt ning neist räägitakse justkui päriselt elavatest inimestest. Nad on suuremad mitte ainult elust, vaid ka kirjandusest. Nad hakkavad esindama teatud kindlat elutunnetust, teatud inimtüüpi. Oskar Lutsu Palamuse-lood on selliseid karaktereid täis. Arno Tali kehastab tundlikkust ja melanhooliat, Joosep Toots elurõõmsat ettevõtlikkust, Jorh Aadniel Kiir inimlikke pahesid eesotsas kadeduse ja valelikkusega, Raja Teele naiselikku võlu, mis köidab mehi samapalju, kui neid vaevab või eksitab, Tõnisson kehastab maamehelikku jonni. Andrus Kivirähk aga mõtles eelmise sajandi lõpul välja Ivan Orava, toriseva eesti mehe, vana vabadusvõitleja ja möödunut idealiseeriva rahvuslase – jällegi inimtüübi, kellesarnaseid on igaüks oma elus kohanud. Rääkimata romaani „Rehepapp” nimitegelasest, kelle hoiak ja eluvaade arvatakse olevat lausa rahvuslikult kõnekad ning kelle karakter on andnud juba varem eesti keeles eksisteerinud sõnale uue tähenduse.

Teiseks. Rahvakirjaniku rahvalähedus ja populaarsus põhineb lihtsatel asjadel. Näiteks oskab rahvakirjanik olla humoorikas, inimesi naerma ajada. Joosep Tootsi sekeldused ja Jorh Aadnieli äpardused nii koolis kui ka täiskasvanupõlves on niivõrd meeldejäävad, et võivad otsapidi igapäevases keelekasutuses välja lüüa. Omamoodi kõnekas on fakt, et kui näiteks Eduard Vilde või A. H. Tammsaare nimelisi preemiaid antakse igal aastal kirjandusteostele, siis tänapäeval kannab Eesti kõige olulisem huumoripreemia Oskar Lutsu nime. Paljuütlev on seegi, et 1994. aastal pälvis selle preemia Andrus Kivirähk. Ivan Orav võimaldas Kivirähkil harrastada musta huumorit – teha Eesti lähiajaloo valusate ja ülevate sündmuste arvel pööraselt häbematut nalja.

Kuna rahvakirjanike looming on tänu eriti selgepiirilistele karakteritele ja naljasoonele kergelt loetav ja paljudele mõistetav, sobivad nad ideaalseks sissejuhatuseks kirjanduse mõõtmatusse maailma, selle mõistmisse ja mõistetavusse.

Ülesandeid

1. Nimeta nähtusi teistest kultuurisfääridest, mida võiks võrrelda rahvakirjanike fenomeniga. Leia ühiseid tunnuseid. Põhjenda.
2. Millise kirjandusliku karakteriga O. Lutsu loomingust on sul kõige kergem samastuda?
   Kirjuta „Kevade” tegelase ja enda võrdlev analüüs.
3. Millisesse kirjandusloo perioodi kuulub O. Lutsu looming? Kes olid ta tähtsamad kaasaegsed autorid?
4. Võrdle O. Lutsu memuaristikat mõne tänapäeva autori elulooraamatuga. Milliseid erinevusi märkad?
5. Leia põhjendusi kivirähkilikule vaatenurgale ajaloo või folkloorsete allikate tõlgendamisel (võta aluseks näiteks „Ivan Orava mälestused”, „Rehepapp” vm teos).
6. Mida tähendab sõna rehepaplus?
   • Uuri internetist, millises kontekstis seda sõna kasutatakse.
   • Kuivõrd see kontekst haakub romaani „Rehepapp” nimitegelasega?

Lisamaterjale

Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb. Uuri, mida on kirjutatud Oskar Lutsu kohta.¹

Youtube. Vaata Mart Juure ja Andrus Kivirähki vestlust raamatu „Maailma otsas.
Pildikesi heade inimeste elust” esitlusel.²

ERRi arhiiv. Kuula Oskar Lutsu vestlust ajakirjanik Karin Raskiga (8.11.1947).

ERRi arhiiv. Vaata lühinäidendit „Meri ja Orav”.