Hingamine on üks ainevahetuse osi. Kõik selgroogsed kasutavad energia saamiseks toitaineid, mis rakkudes hapniku abil lagundatakse süsihappegaasiks ja veeks. Puhas hapnik oleks organismidele mürgine. Nad on kohastunud, vastavalt oma elukeskkonnale, hingama kas õhku või omastama veest hapnikku. Näiteks konnad ja teised kahepaiksed tegutsevad nii vees kui ka maismaal ning nad hingavad vees naha abil, maismaal kopsude abil. Kullesena tegutsevad nad aga vees ja hingavad lõpustega, mis hiljem kaovad.

Hingamine tähendab hapniku pääsemist verre ja sealtkaudu iga ükskiku rakuni. Hingamise teine pool on väljahingamine. Veri toob üleliigse süsihappegaasi hingamiselundisse tagasi, kus see kehast väljutatakse. Nii on hingamiselundkond väga tihedalt seotud vereringega.

Erinevate loomarühmade hingamiselundid on mõnevõrra erinevad.

Hingamiselundkond on erinevatel eluritel erineva keerukusega.

Lindudel on lisaks kopsudele veel ka õhukotid.

Pidevalt vees elavad loomad hingavad lõpustega, kahepaiksed naha ja kopsudega, roomajad, linnud ja imetajad kopsudega. Lindudel ja mõningatel madudel on lisaks kopsudele veel õhukotid. Näiteks lindudel on 9 õhukotti. Need muudavad linnu suhteliselt kergemaks (et kergem oleks lennata), aitavad hoida siseelundite püsivat temperatuuri (võimaldades külma ilmaga elundeid soojas ning palavaga jahedamas hoida) ning on õhutagavara hodimiseks.

Lõpuste abil on võimalik hapnikku saada vaid veest. Kuivanud lõpused ei «tööta». Sarnaselt töötab ka kahepaikse niiske nahk. Kopsude niiske sisepind aga võimaldab hapnikku hankida õhust.