Romantism on kunsti (arhitektuur, kirjandus, kujutav kunst, muusika, teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele, alguse sai ta kirjandusest. Klassitsismi ja romantismi ajastu muusika vahel ei ole nii selget üleminekujoont nagu varasemate suurte stiilide vahel. Romantilisi jooni võib leida juba Haydni “Tormi ja tungi” perioodi teostes, Mozartil esineb romantilisi jooni ooperis “Don Giovanni”. Ka Beethoveni hilist loomingut on sisu tõttu nimetatud romantiliseks, kuigi vorm järgis veel klassitsistlikke põhimõtteid.

Muusikasse jõudis romantism märksa hiljem kui kirjandusse. Ajastu periodiseerimine ja ajaline piiritlemine on paljude kattumiste tõttu peaaegu võimatu.
Tavaliselt on „romantikutena“ käsitletavad heliloojad sündinud pärast aastat 1800.  18.saj. oli muusikute jaoks juhtiv linn Viin, 1830.a. kandus keskus Pariisi.

Romantism  seab tundelise palju olulisemaks mõistuslikkusest. Romantilise mõtte tekkepõhjuseks oli pettumine Prantsuse revolutsioonis.Kunst sai väljapääsuks argielust ning huvi kultuuri vastu oli väga suur. Ühiskond rõhutas üksikisikut nagu ei iial varem. Sümpaatia rõhutute vastu, huvi lihtrahva ja laste vastu. Usk inimesse ja tema saatusesse on seotud just selle ajastuga

Romantismi peamised tunnusjooned:

Romantism ülistab tunnet, kirge, intuitsiooni, meelelisust, üksikisiku läbielamisi, unistusi, fantaasiat, õudust, müstikat, pisaraid, loodust. Väga vaheldusrikas rütm, kordusrütmid. Tempode äärmuslikkus. Dünaamika nüansirikkus. Kasutatakse palju kontrasti, huvi vana muusika vastu.

Romantism avardas märksa muusika sisulist ja tunnetuslikku külge. Väljendusvahendite otsingud mitmekesistasid harmooniat, orkestratsiooni ja teoste vormi. Huvi looduse, rahvuskultuuri, rahvamuusika ning ajaloo vastu andis mitmele žanrile uue ilme. Loodi muinasjutulisi (“Undine”), fantastilis-olustikulisi (“Nõidkütt”), rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid (“Wilhelm Tell”), heroilis-romantilisi (“Norma”), lüürilis-psühholoogilisi ja filosoofilisi oopereid (“Faust”, “Tristan ja Isolde”). Sümfoonilistes ja vokaalsümfoonilistes suurvormides, lauludes ja klaveripalades said valitsevaks lüürika ja psühholoogilisus. Tekkisid vokaal- ja instrumentaaltsükkel. Suurt tähelepanu osutati programmilisele muusikale, rohkesti viljeldi ballaadi, variatsiooni, fantaasiat ja parafraasi. Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks.

Romantismi esindajad:

Saksamaa:

• Carl_Maria_von_Weber (1786–1826) – romantismi teerajaja ja saksa rahvusliku ooperi looja.
• Franz_Schubert (1797–1828) – loonud muusikat rohkem kui 120-le Goethe ja Schilleri luuletusele. Tänu temale kujunes saksa Lied (laul) iseseisvaks muusikavormiks (soololaul). Monumentaalne sümfooniline vorm, mis nii hästi sobis Beethoveni kunstile, asendub Schuberti ajal miniatuursete väikevormidega – laul, nokturn, etüüd, polonees. Armastatuimaks instrumendiks saab klaver, üheks populaarsemaks žanriks laul. Klaveripartii kujundab dramaturgilist tervikut.

• Robert_Schumann (1810–1856) – loonud laule ja klaveripalasid
• Richard_Wagner (1813–1883) – muusikaline draama, mis põhines saksa müütide ja legendide esitamisel romantilises laadis. Esiplaanile tõusis orkester

Itaalia

• Giuseppe_Verdi(1813–1901)
• Gioachino_Rossini (1792–1868)
• Niccolo Paganini (1782–1840)

Prantsuse

• Hector_Berlioz  (1803–1869)
• Georges_Bizet (1838–1875)
• Charles Gounod (1818–1893)

Rahvusliku-romantilise suuna esindajad

• Frederic_Chopin (1810–1849)
• Ferenc_Liszt (1811–1886)
• Edvard_Grieg (1865–1957)
• Jean_Sibelius (1865–1957)
• Pjotr_Tšaikovski (1840–1893)