12. saj algul avastas kristlik Euroopa ka paganlikud Eesti ja Läti. Ka eelnevalt teati neid alasid, kui piirkonda, kust viikingite retked möödusid. Eestlastel oli nii sõjalisi kui rahulikke kontakte oma naabritega. Kristlusest teati, kuid enamus inimesi olid paganad.

1180.aastatel alustasid katoliku vaimulikud Daugava jõe suudmeala liivlaste hulgas esialgu rahumeelset ristimist, 1186 tekkis Daugava jõe ääres Üksküla piiskopkond, kuhu piiskop Meinhard rajas kiriku ja linnuse ja tegi liivlaste seas aktiivset misjonitööd, samas aga surus peale kirikukoormisi ja elukorralduse muutust, seega tekkisid kohalikega konfliktid. Saades aru kristlike misjonäride tegelikest eesmärkidest, pesi enamik liivlaseid endalt ristimisvee maha. Tähtsaimaks liitlasteks katoliku kirikule sai Toreida liivlaste vanem Kaupo, kellest pärast ristimist sai ristisõdijate tähtsamaid sõjalisi partnereid.

Järgmise piiskopi Bertholdiga, konfliktid teravnesid nii, et tema taotlusel kuulutas paavst välja ristisõja. Berthold hukkus lahingus ja sõda laienes veelgi järgmise piiskop Albert Buxhoevedeni ajal. Piiskop Albertist sai edasise vallutussõja peamine juht ja organiseerija, kes osava

diplomaadina oskas ära kasutada kohalike rahvaste omavahelisi vastuolusid ning suutis värvata piisavalt ristisõdijaid.

1201 rajati piiskop Alberti eestvedamisel Väina jõe suudmesse Riia linn, millest sai oluline tugipunkt edasisteks vallutusteks ja alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale (Eesti ja Läti ala nimetus – Maarjamaa). Ristisõdijad pidid arvestama oma valdusi üles ehitades siin varem eksisteerinud võimuvahekordadega. Ristitud liivlaste ja latgalite toetus tõi vastuseisu eestlaste, leedulaste ja venelastega. Ristisõdijad kohanesid siinsete põlisrahvaste sõjapidamiskommetega ja hakkasid samuti korraldama regulaarseid rüüsteretki naabrite juurde.

1202 asutati ristisõja läbiviimiseks Mõõgavendade ordu (“Kristuse Sõjateenistuse Vennad”), mis esialgu oli allutatud piiskop Albertile.

Mõõgavendade ordu rüütlid

Selle sammuga oli loodud hästi organiseeritud, distsiplineeritud ja sõjaliselt võimekas vaimulik rüütliordu, mille abiga alistati ja ristiti mõne aastaga Väina ning Koiva jõe ääres elavad liivlased. Põhja-Lätis elavad latgalid võtsid 1207. aastaks ristiusu vastu sisuliselt vastupanuta.   Siiski orduvennad kippusid piiskopil üle pea kasvama ja õhutasid teda uusi maid vallutama. Samuti oli Alberti lähikonnas ilmalikke ülikuid, kes tahtsid maaalasid laiendada

Piiskop Albert Riia 800 juubelimündil

Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli tänapäeva Eesti territooriumil toimunud vastastikuste sõjakäikude seeria peamiselt erinevate eesti hõimude ja neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 1208–1227.

Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Muistse vabadusvõitluse I periood 1208-1212:

1208 rüüsteretkega Ugandisse, ettekäändeks eestlaste kunagine röövitud kaubavoor, algas ristisõdijate sihipärane sõjategevus eestlaste vastu. Järgnenud 20-aastane verine sõda näitab ristirüütlite nõrkust ja eestlaste visadust, silmatorkavaim oli Põhja-Sakalat valitsenud Lembitu, kes tõi sõjaväljale suured jõudude koalitsioonid: saarlastest- novgorodlasteni Toimusid ristisõdijate (Mõõgavendade ordu, riialased), nende poolt eelnevalt alistatud liivlaste ja latgalite ning eestlaste vastastikused rüüsteretked valdavalt Lõuna-Eestisse (Sakalasse ja Ugandisse) ja Põhja-Lätis elevate liivlate ning latgalite aladele. Vastastikuseid rüüsteretki korraldasid ka venelased ja eestlased.

Lembitu skulptuur Lõhaveres

Muistse vabadusvõitluse II periood 1215-1220:

Eestlaste vastu alustasid sõjategevust lisaks sakslastele ka Rootsi ja Taani kuningad. Sõjategevuse piirkond levis üle kogu Eesti mandriala. Eestlased sõlmisid ajutised liidusuhted venelastega sakslaste vastu. Eestlaste vastupanu korraldamine ristisõdijatele paranes; toimusid otsustavad suurlahingud.  Veriseim lahing  – madisepäevalahing 1217.a 21.sept, lõppes ristisõdijate võidu ja Lembitu langemisega. 1220 rajasid rootslased Lihula linnuse, veel samal aastal hävitasid selle saarlased. Eesti mandriala langes perioodi lõpuks võõrvõimude sõltuvusse ning järgnes alistatute ristimine

Taani kuningas Valdemar II

Muistse vabadusvõitluse III periood 1222-1227:

1223 Novgorodi väesalk vallutas Tartu, sakslased vallutasid järgmisel aastal tagasi. Seni veel vabade saarlaste eestvedamisel levis mandril ülestõus vallutajate vastu. Kogu Eesti ala vabastati 1222 – 1223 võõrvõimust (Tallinn jäi taanlaste valdusesse). Uue ristisõdijate sissetungi käigus 1223 – 1224 toimus Eesti mandriala lõplik alistamine. Viimase vastupanukoldena alistati ristisõdijate poolt 1227 Saaremaa. Muistse vabadusvõitluse lõpp. 1238. a tagastas Saksa ordu paavsti survel Taani kuningale Põhja-Eesti ja olukord rahunes lõplikult.

Piiramistorn

Kiviheitemasin

Eestlaste kaotuse põhjused Muistses vabadusvõitluses:

• Maakondade omavaheline koostöö oli nõrk riikluse puudumise tõttu; eestlased alistati maakondade kaupa.
• Eestlastel puudusid kindlad liitlased, liit venelastega polnud järjepidev
• Vaenlased olid head diplomaadid, suutsid hankida endale liitlasi (latgalid, liivlased, taanlased) ja kasutasid oskuslikult ära kohalike rahvaste ja maakondade omavahelisi tülisid.
• Vaenlasel oli sõjaline ülekaal (paremini relvastatud, kutselised sõjamehed). Vaenlaste sõjajõud said pidevalt täiendust.
• Eestlastel tuli võidelda mitme vaenlasega – sakslased, liivlased, latgalid, taanlased, rootslased, venelased. Paarikümneaastane sõda ja rüüstamine kurnas eestlased majanduslikult välja.

Aga ristisõjad Läänemere kaldal jätkusid, nüüd asuti alistama Kuramaad, mis õnnestus alistada 13. saj II poolel. Saksa ordu sõdis preislastega, peale Kuramaa ja Preisi allutamist võeti eesmärgiks Leedu ristiusustamine, seda üritati tulutult 100 aastat, aga Leedu vürstid võtsid ristiusu iseseisvalt vastu alles 1386.

Kuula: Eestlaste kristianiseerimine

Relvade areng Eestis enne aastat 1200

Malev