Pruunkaru ja metssiga

Eestis on karud elanud juba väga pikka aega. Praegu loendatakse kogu Eestis 600-650 karu. Pruunkaru on Eesti suurim kiskja. Rahvapäraselt kutsutakse teda ka mesikäpaks.

Ta on kohmakas loom ja ta kõnnib kogu tallale toetudes. Pruunkaru keha pikkus on 160-250 cm, tema saba on lühike, pea lai, koon lühike ja kõrvad ümarad. Pruunkaru karvkatte värvus on helepruunist tumepruunini. Tal on lühikesed jäsemed, mis on varustatud tugevate küünistega. Pruunkarul on tundlik nina ja arenenud haistmismeel ja võimsad lõuad arenenud hammastega. Karul on ka hea kuulmine ja üsna halb nägemine. Ta oskab ujuda ja ta suudab ujuda järjest isegi 6 km. Pruunkaru tõuseb tihti tagajalgadele.

Talvel magavad nad talveund, mis kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Kõige lühem on talveuni vanadel isastel ja kõige pikem poegadega emasloomadel. Pojad sünnivad karul reeglina jaanuaris. Vastsündinud on väga pisikesed ja nende sünnikaal ei ületa poolt kilogrammi. Peletades jaanuaris-veebruaris poegadega emakaru pesast eemale, ei naase emakaru tavaliselt poegade juurde. Emakarul sünnivad pojad üle aasta. Karupojad oskavad hästi ronida, aga täiskasvanud karud ei saa ronida oma massi pärast.Täiskasvanud karu kaal võib ületada 200 kg.

Karu käpajäljed:

Karud on videvikus ja pimedas aktiivsemad kui päevavalgel. Päeval nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Nad on üksikeluviisiga. Talikoopad asuvad enamasti tihedas kuusenoorendikus, tuulemurrus või sobivates kõnnualustes. Emakarud valmistavad talikoopa põhjalikumalt ette.

ÜLESANNE:

PRUUNKARU. Vali õige vastus

Karu ja hundid:

Karud on segatoidulised. Nad söövad palju taimi ja raiped. Elusaid loomi murravad sagedamini põhjapoolsematel aladel elavad karud. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Söövad ka erinevaid putukaid (sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Väga maitseb neile mesi koos kärgedega.

Pruunkaru võib elada kuni 50 aastat.

Enim karusid elab Virumaal ja Jõgevamaal.

Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:

Jäätmed pole kõigest prügi

alates 3.90 €

5. klass, 6. klass, 7. klass, Loodusõpetus

Loodusõpetuse tööraamat 4. klassile

6.90€

4. klass, Loodusõpetus

Metssead

Elavad karjaviisiliselt, kuldid (isases sead) liituvad karjaga ainult sigimisperioodil, mis kestab novembrist jaanuarini. Kultide vahel toimub äge võitlus, võitja viljastab kõik karja emised (emased sead). 2013. aasta loendusandmete alusel elab Eestis üle 22 000 metssea. Põrsad (sigade pojad) sünnivad emistel märtsist maini. Täiskasvanud isendid kaaluvad üle 100 kg, põrsad kuni 40 kg. Metssigade looduslik põhivaenlane on hunt.

Metssiga on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada.

Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.
Metssead elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.

Metssead on tüüpilised kõigesööjad (segatoidulised), kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Ta tuhnib oma kärsaga maad ja otsivad putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Metssigade ülestuhnitud songermaa on abiks metsale, sest seal on noortel taimedel hea kasvama hakata. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi (üksteise söömist).

Metssigade meeliskohaks on mudased loigud, kus nad käivad püherdamas ja hiljem hõõruvad nad ennast vastu puud. Koos mudaga tuleb karvade vahelt välja praht ja kõõm. Peale seda muutub karv puhtaks ja läikivaks.

Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris).

Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat.