1.1. Draama ja teater
Ilukirjandusel on kolm põhiliiki: eepika, lüürika ja dramaatika. Kahest esimesest selles õpikus pikemalt juttu ei tule, küll aga kolmandast.
Dramaatika
Mõisteid dramaatika ja draama kasutatakse sageli sünonüümidena ning mõlemad tähendavad näitekirjandust.
Mõistete kattuvusega seotud väike segadus on eesti keelde jõudnud võõrkeelte kaudu: inglise, saksa ja niisamuti ka vene keeles tähistavad sõnad drama (inglise keeles), das Drama (saksa keeles) ja драма (vene keeles) nii sõnateatrit, näitekirjandust kui ka draamažanrit. Tavakeeles tähistab sõna draama ka vapustavat sündmust või keerulist olukorda. Sõna tähendus konkreetses lauses peaks enamasti selguma lause kontekstist.
Mõiste dramaatika algust otsides tuleb minna tagasi antiikaega. Kreeka mõtleja Aristotelese traktaadis „Luulekunstist” (336–322 eKr) on väide, et kunst ükskõik millises vormis jäljendab maailma. Kunst on jäljendamine (kr mimesis), erinevad ainult väljendusvahendid ja -viisid. Oma kaasaegsete näitekirjanike töid nimetas Aristoteles draamadeks (kr drama – tegevus, tegu), sest neis jäljendatakse tegevuses olevaid inimesi. Tegevuslikkus ongi üks dramaatika põhitunnuseid, millised on aga teised?
„Tervikuna on luulekunsti sünnitanud kaks ja seejuures looduslikku põhjust. Jäljendamine on inimesele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et on kõigist jäljendavaim ning ka oma esimesed õpingud teeb jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile rõõmu.”
Aristoteles, „Luulekunstist (Poeetika)”, peatükk 4, rida b4-b9. Tõlkinud Jaan Unt.
Dramaatika tunnused
Dramaatika mõistet ja tunnuseid on aegade jooksul üritanud defineerida paljud, ent tuleb tõdeda, et ammendavat ja kogu näitekirjandust mahutavat määratlust ei ole olemas. Näitekirjanduse ajaloos ja kaasajas on nii palju erinevaid näidendeid, mis raamidesse ei mahu, ent siiski lavale sobivad, et kõigile kehtivaid tunnuseid on võimatu kirja panna. Siiski on olemas ühisjooned, mis iseloomustavad suuremat osa draamakirjandusest.
- Draama on dialoogiline
See tähendab, et enamuse tekstist moodustab tegelaste otsekõne. Traditsiooniline näitekirjandus ongi dialoog, kus tegelase nime taha on trükitud tema repliik ja järgmise tegelase nime taha selle tegelase oma. Dialoog omakorda koosneb repliikidest ehk tegelaste ütlustest.
- Kõne on draamas tegevuslik
Tegelaste kõne on vahetult seotud tegevusega ja tänu sellele areneb näidendi sündmustik edasi. Tegevust mõistetakse draamas kui situatsiooni muutumist: ühe olukorra asemel on peale mingit muudatust teine olukord. See, mida ja kuidas tegelased räägivad, muudab ja arendab tegevust näidendis. Kellegi süüdistused, armastusavaldus või ootamatult välja öeldud uudis käivitavad draama sündmuste jada. Seda võib nimetada ka sõnaliseks tegevuseks, millele lavale jõudes lisandub füüsiline väljendus.
- Draama on olevikuline
Draama tegevus toimub enamasti olevikus – siin ja praegu. Erinevalt eepilistest teostest, kus räägitakse juba olnud sündmustest, toimuvad näidendite sündmused otse publiku ees, samal hetkel.
- Draama on mõeldud esitamiseks teatris
Draamatekst on enamasti kirjutatud lava jaoks, arvestades teatri võimalusi. Kui võrdleme mõttes näiteks teatris ja filmides nähtut, siis on selge, et draamakirjanik peab arvestama, et eriefektid, mida filmid saavad sündmuste edasiandmiseks kasutada, ei ole teatris võimalikud. Seega tuleb näidend kirjutada nii, et seda oleks võimalik laval esitada.
Loomulikult on sellelgi reeglil erandeid – nimelt on olemas ka lugemisdraamad ehk näidendid, mida kirjutades polegi autori eesmärk olnud nende teatrilaval esitamine. Sellistel näidenditel võib olla liiga suur tegelaskond, liiga suur maht (lavastus kestaks tavateatri mõistes liiga kaua) või mõni muu lavastamist keeruliseks tegev omadus. On draamateoseid, mille autor on kirjutanud lugemisdraamaks, ent mis on siiski jõudnud (ehk veidi töödeldult ja kärbitult) teatrilavale. Tuntuim näide niisugusest teosest on Johann Wolfgang Goethe „Faust”.
Lavastaja Aare Toikka kasutas oma lavastuse loomiseks mitut erinevat „Fausti” legendi versiooni: saksa kirjaniku Goethe „Fausti”, Friedrich Wilhelm Murnau tummfilmi „Faust“ (1926) ja renessansiaegse inglise näitekirjaniku Christopher Marlowe’ „Doktor Faustust” (1588–1589). Lavastus oli loodud vastavalt ekspressionistlikule esteetikale suurte mustvalgete kontrastide ja äkiliste meeleolumuutustega. Lavastus on näide sellest, kuidas klassikalisi tekste kohandatakse ja töödeldakse, et nende sisu tänapäevasele vaatajale mõistetavaks muutuks.
Dialoog, monoloog, repliik, remark
- Dialoog
Dialoog ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus, mis sünnib siis, kui näidendi tegelased omavahel suhtlevad. Põhjused kõnelemiseks võivad olla väga erinevad: uudishimu, tüli, info vahetamine, tutvumine – nagu ka päris elus. Dialoog on olulisim vahend tegelaskuju loomisel ja iseloomustamisel, sest põhilise info saame me tegelase kohta just tema sõnakasutust ja mõtteviisi jälgides. Dialoogi vahendusel areneb meie ees näidendi lugu ja viiakse edasi tegevust: sõlmub ja laheneb konflikt. Selleks, et dialoog oleks edukas ja sündmused areneksid, peab dialoogis olema midagi tegelasi ühendavat ja midagi eristavat: näiteks ühine probleem, mille suhtes tegelased on eriarvamusel.
- Monoloog
Ühe tegelase pikka terviklikku repliiki ehk tegelase üksikkõnet nimetatakse monoloogiks. Pole olemas täpseid mõõdikuid, mille alusel otsustada, millal on tegemist tegelase repliigiga dialoogis ja millal monoloogiga, ent mida pikemaks repliik tavapärasest paisub, seda tõenäolisemalt on põhjust seda nimetada ka monoloogiks.
Monoloog võib olla tegelase sisekõne – arutlus, meenutus või midagi muud sarnast. Monoloog võib olla aga ka pikem sõnavõtt dialoogis teistega, kus tegelane annab teada oma tõekspidamistest, teeb aruande vms. Üks maailma kuulsamaid monolooge on kahtlemata Hamleti monoloog Shakespeare’i kuulsast näidendist „Hamlet” (1599–1602).
Pildil 1884. aastast pärinev reklaamplakat, mis annab edasi „Hamleti” kõige tähtsamaid stseene.
Eesti keeles on Hamleti monoloog kõige tuntum Georg Meri tõlkes, alljärgnevalt on esitatud Doris Kareva tõlge:
On olemas ka selline näidendiliik, mida nimetatakse monodraamaks ehk mononäidendiks. Selline näidend koosneb ainult ühe tegelase monoloogist. Hea monodraama on sisemiselt siiski dialoogiline. Tegelane astub sel juhul dialoogi iseendaga, publikuga või kehastub erinevateks tegelaskujudeks. Mononäidendis võib olla ka teisi tegelasi, kuid neil on teksti kas väga vähe või vaikivad nad hoopis. Eesti näitekirjandusest võib näiteks tuua Andrus Kivirähki „Aabitsa kuke” (2004), maailmadramaturgiast aga nimetada Samuel Becketti „Krappi viimast linti” (1958).
Andrus Kivirähki „Aabitsa kukk“ esietendus 2004. aastal. Monolavastus on pälvinud festivalidel nii mõnedki väärikad auhinnad. Lavastuse põhjal on valminud kuuldemäng, mis on olemas ERRi arhiivis.
- Repliik
Dialoog koosneb repliikidest ehk tegelaste ütlustest. Repliik on tegelase üks kõnevoor või lausung, millele järgneb teise tegelase repliik.
Repliikide pikkus võib olla väga erinev, see sõltub stseeni meeleolust, näidendi autori kirjutamisstiilist ning ka näiteks näidendi kirjutamise ajastu kirjanduskonventsioonidest. Klassitsistlikul ajastul kirjutatud näidendites on tegelaste repliigid enamasti palju pikemad kui meie kaasaja näidendites, sel perioodil kirjutatud tragöödiad on aga kindlasti värsis. Repliikide pikkus mõjutab näidendi üldist tervikut rohkem, kui asjasse süvenemata ehk arvata võiks. Kui võrdleme dialoogi, kus tegelaste repliigid koosnevad paarist-kolmest sõnast, sellise dialoogiga, kus iga tegelase repliik on viis lauset pikk, on üsna kiiresti selge, et repliikide pikkus mõjutab oluliselt näidendi tempot. Lühikeste repliikidega näidendit tajume enamasti kiire ja tempokana, pikkade repliikidega teksti aga aeglase ja staatilisena. Ka tegelastevaheline kontakt muutub repliikide pikkusest sõltuvalt. Lühikeste repliikidega näidendis on kontakt tihe ja aktiivne, pikkade repliikidega teoses aga vähem seotud ning passiivne.
Repliikide jaotuse järgi saame tavaliselt otsustada ka seda, kes on näidendi peategelased, kes kõrvaltegelased. Enamasti on peategelastel oluliselt rohkem teksti kui kõrvaltegelastel.
See reegel ei pruugi alati kehtida. Ning otsust langetades on vaja hetkeks mõelda ka tegelaskuju peale näidendi kui terviku kontekstis.
- Remark
Näidendit lugedes näeme sageli selgitusi ja kommentaare, mis ilmselgelt ei ole mõeldud laval ettekandmiseks. Neid autori kirja pandud märkusi nimetatakse remarkideks ehk sekundaartekstiks. Remargid annavad selgitusi kas tegevuse, tegevuskoha, tegelaste vms kohta ning nad ei kuulu ühegi tegelase repliikide hulka. Autori selgitused või nõuanded on abiks lavastajale, kunstnikule, näitlejale või ka näidendi lugejale. Sageli on see tekst näidendi sees trükitud kursiivkirjas, paigutatud sulgudesse või mõnel teisel moel näidendi dialoogist eristatud.
Remarkide hulka loetakse ka autori nimi, näidendi pealkiri, žanrimääratlus, tegelaste loetelu, märkus tegevusaja ja -koha kohta ning muu sellelaadne informeeriv tekst näidendiraamatus. Ajaloos on teada ka mõned olulised eessõnad, kus autorite sõnavõtte võib vaadelda iseseisvate programmiliste manifestidena. Näiteks kuulsa prantsuse kirjaniku Victor Hugo eessõna näidendile „Cromwell” (1827) peetakse romantismi manifestiks ning August Strindbergi eessõna näidendile „Preili Julie” (1888) tutvustab lugejaskonnale Strindbergi arusaama teatrist ja kirjandusest. Ka selliseid tekste võib lugeda remarkide hulka, ehkki nende sisuline ambitsioon on hoopis suurem.
Remarkide osatähtsus näidendiraamatutes kasvas hüppeliselt 19.–20. sajandil, kui näidendeid hakati suurtes tiraažides trükkima ja müüma. Varasemates näidendites (remargid on olemas juba antiikdraamades) on remarke vähe ning need on enamasti seotud esituspaiga vajaduste kirjeldamisega. Tänapäevastes draamades on remarkide osa taas vähenenud, sageli puuduvad need üldse.
Küsimused ja ülesanded
- Salvestage nutiseadmega vahetunnisuhtlus oma sõbraga. Kirjutage tunnis dialoog sõna-sõnalt maha ja esitage teistele.
- Kirjuta dialoog, kus räägivad kaks tegelast. Kasuta ka remarke.
- Kuidas võiks kõlada tänapäevase Hamleti monoloog? Proovi kirjutada.
- Võta oma koolikotist esimene ettejuhtuv ese ja esita selle eseme monoloog, milles väljendad minavormis eseme tundeid, mälestusi, mõtteid, unistusi.
- Arutlege klassis, millisele ajaloolisele isikule, kaasaegsele avaliku elu tegelasele, kirjanduslikule tegelaskujule või poliitikule oleks põnev kirjutada monoloog. Proovi seda teha.
- Kirjuta dialoog, mis on kiire tempoga.
- Kirjuta dialoog, mis on aeglase tempoga.
- Analüüsi Jim Ashilevi draamakatkendi „Nagu poisid vihma käes” põhjal tegelaste repliike. Kuidas need kujundavad teksti rütmi ja kuidas väljendavad tegelaste omavahelisi suhteid?
