Üldiselt on tegemist ühenditega, milles mõne elemendi oks.aste on tavalisest kõrgem. Nitraadid ; eelkõige lämmastikhape

Lämmastikhappe reageerimisel metallidega tuleb arvestada, et nitraatioon

on tugevam oksüdeerija, kui vesinikioon ja seetõttu lämmastikhappe ja metalli vahelisel reaktsioonil vesinikku ei eraldu. Nitraatioon redutseerub mingiks madalamaks lämmastikuühendiks. Enamasti tekib mitu redutseerumissaadust ja võrrand on seega pigem kokkuleppe küsimus. Ligikaudu võib redutseerumissaadusi leida järgnevast tabelist. Viimane aktiivne metall pingereas on umbes tsink.

Näiteks:

Lämmastikhape võib reageerida, ka mittemetallidega oksüdeerides neid hapeteks (kui hape on ebapüsiv, tekib oksiid)

Kaaliumpermanganaat

Näiteks

Kaaliumdikromaat – K2 CrVI2 O7 oranz kristalne aine, redutseerub Cr(III) – ni. Happelises keskkonnas tekib vastav sool ( Cr2(SO4)3 …..) , aluselises keskkonnas tekib kromit Na[Cr(OH)4] ehk lihtsustatult NaCrO2

Tähtsamad redutseerijad on metallid, vesinik , sulfiidid, sulfitid, jodiidid aldehüüdid, oblikhape(H2C2O4 ) ……

Vask(I)jodiidi valemit kirjutatakse enamasti  vahel ka  ja lihtsustatult 

Tegelikult ei saa oksüdeerijatest ja redutseerijatest eraldi rääkida, sest millegi redutseerumisega kaasneb alati ka millegi oksüdeerumine.

Ia rühma metallid – leelismetallid