Magnetism on tuntud vähemasti 5. sajandist e.Kr.

Mõned kivid, mida leiti Türgis Magnesia (nüüd Manissa) linna ümbruses, orienteerusid nööri otsa riputatult alati ühes suunas. Kes selle omaduse avastas ja kuidas, et tea keegi, kuid igatahes oli ta terane inimene. Magnetismi uurimine arenes aeglaselt, sest tolle aja teadlased suhtusid katsetesse põlglikult.

Meremehed kasutasid magnetmaaki suunanäitajana, kuid nad kirjutasid magneti omadused millegi üleloomuliku arvele.

1269. a kirjutas teadlane Peregrini oma avastuse kohta, et magnetil on kaks kohta, kus “magnetiline omadus” on eriti suur (praegu nimetame neid poolusteks), ja et üks neist näitab põhja, teine lõunasse.
Peregrini tegi kindlaks, et magnetite samanimelised poolused tõukuvad ja erinimelised tõmbuvad. Sellega oli Peregrini avastanud magnetismi põhifaktid.

Järgmine põhjalik töö magnetismist ilmus aastal 1600.

Gilberti raamatus “Magnetist” räägitakse katsest, millega ta tõestas, et ka Maa on hiiglaslik magnet. Teadlane valmistas magnetmaagist kera ja jälgis, kuidas mõjutab see kera kompassinõela. Nõel käitus kera läheduses samamoodi nagu käitunuks kompassinõel Maa läheduses.

Merevaigu elektrilisi omadusi tunti kahtlemata varem, kui avastati magnetmaak. Näiteks võis mõni karjus märgata, kuidas villatükid kleepuvad merevaigust helmeste külge.

Magnetid sisaldavad jõudu ja võivad tõmmata enda poole esemeid ilma neid puudutamata.

Kui magnet üles riputada, pöördub ta nii, et tema üks ots osutab Maa magnetilisele põhjapoolusele ja teine lõunapoolusele. Sellepärast saab magneteid kasutada kompassides.

ÜLESANNE:

MAGNET. Vali kõik õiged vastusevariandid

Noad magneti küljes