Mõõtmine

Mingit suurust (pikkust, massi, mahtu, aega jms) mõõta tähendab seda suurust võrrelda teise sama liiki suurusega.

Ainete omadusi mõõdeti juba muistsetel aegadel. Nagu sa juba arvata võid, ei olnud selle aja inimestel olemas mõõteriistu. Seetõttu hakkasid inimesed mõõtmisühikuna kõigepealt kasutama iseendid.

Vanas-Egiptuses mõõdeti pikkust küünraga. See oli pikkus labakäest kuni küünarnukini.

Vanas riigis Babüloonias mõõdeti pikkust jalgades.

Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:

Jäätmed pole kõigest prügi

alates 3.90 €

5. klass, 6. klass, 7. klass, Loodusõpetus

Loodusõpetuse tööraamat 4. klassile

6.90€

4. klass, Loodusõpetus

Väikeste esemete mõõtmiseks olid ühikuteks kaamelikarva paksus Araabias ning siidiussi kookoniniidi paksus Jaapanis.

Väga omapärane pikkusmõõt oli aga kasutusel Indias. Seal mõõdeti pikkust teetassides. Mõõdeti maad, mida jõuti läbida enne, kui peaaegu keev tee jahtus niivõrd, et seda juua sai.

Ka ruumala mõõtmiseks kasutati hoopis teistsuguseid ühikuid kui praegu. Tuntuimad neist olid näpuotsatäis, kamalutäis ja hunnik.
India elanikel oli kasutusel ka huvitav ruumala ühik – lehmajalg. Mõõdetav aine valati lehma jälje sisse ning üks lehmajalg oli just nii palju ainet kui jälje sisse mahtus.

Vana kaalude asendaja on margapuu. Kaalutav ese riputati mõõteriista konksu otsa ning käepidet nihutati, kuni margapuu jäi tasakaalu. Märge, mille juures margapuu tasakaalu jäi, näitaski eseme kaalu.

Niisiis olid vanasti erinevates riikides kasutusel erinevad mõõtühikud. Et teineteist oleks kergem mõista, võetigi hiljem kasutusele ühine mõõtühikute süsteem.

Põhilised mõõtühikud on:

Meeter ja kilomeeter- pikkuste mõõtmiseks

Gramm ja kilogramm- raskuste mõõtmiseks

Liiter- mahu mõõtmiseks

Ainete omadused on väga erinevad. Osa neist õnnestub sul kindlaks teha näiteks oma meelte abil. Kindlasti on juhtunud, et toit, mis maitseb sinu emale väga, ei meeldi sulle sugugi. Sellistel juhtudel öeldakse, et maitse üle ei vaielda ning igaüks sööb seda, mis just temale maitseb.