Mõisted:

askees – väga karm oma soovide ja vajaduste piiramine, n-ö liha suretamine

ordu – vaimulik vennas- või õeskond, mis elab kiriklikult kinnitatud reegli järgi

abt –  mungakloostri ülem

Klooster on kiriku, söögisaali, raamatukogu, elukambrite ja mõnikord ka muude hoonete kompleks, kus inimesed elavad rütmilises elutsüklis, harrastades majanduslikult kõige efektiivsemat ja Jumalale keskendumiseks sobivat eluviisi. Esimesed kloostrid tekkisid 4. saj.  Egiptuses. 5.-6. sajandil rajati Euroopas hulganisti kloostreid.

Neisse kogunesid inimesed, kes tahtsid palves ja üksinduses Jumalat otsida. Kloostrisse astujaid ühendas maailmapõlgus. Nad hakkasid elama tsölibaadis ja askeesis ja loobusid eraomandist. Esialgu rajati kloostrid asustusest eemale ja nad olid muust ühiskonnast rangelt eraldatud. Nii kujunes kloostrist omaette väike maailm, kus palvetati, töötati ning püüti pühasid tekste lugedes jumalikesse saladustesse süüvida. Mungad läkitasid nii päeval kui ka öösel Jumala poole palveid ja tõid inimeste hingede päästmiseks ohvreid. Seepärast peeti neist väga lugu ja munkade palvetel usuti olevat eriline kaal. Kõrgkihtides oli levinud komme tõmmata vanaduses selga mungarüü ja minna elama kloostrisse. Sel kombel lootsid tolle aja rikkad ja vägevad kergemini taevariiki pääseda. Kuid kui valiti mungaseisus, siis tähendas see ühtlasi ka otsustamist kultuuri ja hariduse kasuks. Aadliperede võsudele oli see sõjakunsti kõrval pea ainus alternatiiv. Kloostri juhtkond nõudis, et mungad ja nunnad suretaksid oma ihu palvetamise ja paastumise ning vähese une ja tööga. Esines juhtumeid, kus peale paastumist tabasid munki ja nunni vaimsed häired. Hiljem aga veeretasid kloostrielanikud oma tööd talupoegadele ja nautisid elu täiel rinnal. Vaj aoli algatada reformatsiooniliikumine, mis tõstis taas esile askeesi ja patukahetsuse.

Mungaordud

Munga ja nunnaordud tekkisid Euroopas 6. saj. Esimeseks neist oli Püha Benedictuse asutatud benediktlaste ordu. Benediktlastest kasvas välja ka tsistertslaste ordu. Kerjusmungaordud (augustiinlased, frantsisklased, dominiiklased, kaputsiinid, karmeliidid) tekkisid põhiliselt 13. saj.

Benediktlaste ordu – Benediktiinid, munga- ja nunnaordu, millele pani aluse Püha Benedictus Nursiast (480-u. 543). Alluvad  reegleile, mis Püha Benedictus Nursiast 529. aastal Monte Cassino kloostri tarvis koostas. Benedictuse arvates pidi mungaelu olema tasakaalustatud ning sobilik paljudele, mitte ainult eriliselt pühendunuile. tema ideaaliks polnud mitte eraldatus  ja üksindus, vaid elu hästi korraldatud ühiskonnas, kus nõrkuse korral on võimalik leida kaasvendade heatahtlikku toetust ning abi. Benediktiinid hindasid mõõdukat, vähenõudlikku ja lihtsat elu, pidasid oluliseks tööd ja palvetamist. Uneaega võimaldati munkadele 7½-8 tundi, päev jagunes kolmeks: 5-6 tundi liturgiaid ja palvetamist, 5 tundi füüsilist tööd aias, põldudel vm., 4 tundi pühakirja ja teiste käsikirjade lugemist ehk kirjatööd (n. raamatute ümberkirjutamine). Kuna benediktlased kannavad musta rüüd, siis nimetatakse neid mõnikord ka mustadeks munkadeks. Eestis benediktlastel kloostreid polnud

https://www.youtube.com/watch?v=G3LZRQmGC1Y

Tsistertslaste ordu – Tsistertslased ehk bernardiinid on saanud nime oma emakloostri Citeaux’ nime järgi. Ordu asutati 1098. a. Tsistertslaste eesmärgiks oli kloostrielu reformimine ning Püha Benedictuse aegsete põhiväärtuste juurde tagasipöördumine. Nad loobusid pärisorjade tööst kloostripõldudel ning asusid neid ise harima, tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad allutatud rangele distsipliinile. Tsistertslased kandsid halle rüüsid, mistõttu neid on kutsutud ka hallideks munkadeks. Tsistertslaste ordu munkadel oli Eestis kaks kloostrit, Tartu lähedal Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas. Naistsistertslased olid tavaliselt aadlipäritolu daamid, kas lesed või vanatüdrukud, kes oma elulõppu kloostrirahusse veetma tulnud.

Frantsisklaste ordu Frantsiskaanid e. minoriidid on esimene ja tuntuim rändmungaordu. Ordu asutas 1210. a. Püha Franciscus Assisist. Selle eesmärgiks oli ristiusu tõdede õpetamine ja jutlustamine vaesemate inimeste seas. Ordu liige pidi elama vaesuses, elatades end almuste või lihtsa tööga, ta pidi käima paljajalu nii suvel kui ka talvel ning kandma halli paigatud mungarüüd. Frantsisklasteks hakkasid peamiselt vaesed ja väheharitud inimesed. Ometi olid nad lihtrahva seas väga populaarsed, kuna nad selgitasid usutõdesid rahvalikult, lihtsatele ja harimata inimestele arusaadavas keeles. Eestis on frantsisklasi esmakordselt 1241. a. Alates 13. saj. teisest poolest asutati ka oma kloostreid. Eestis olid frantsisklastel kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis.

Kaputsiinide ordu – Kaputsiinide ordu  asutati frantsiskaanide ordu haruna Itaalias 1525. a. Paavst Clemens VII kinnitas selle 1528. a. Ordu rõivaks oli pruun teravatipulise kapuutsiga rüü. Kaputsiinid võitlesid reformatsiooni vastu, hiljem tegelesid misjonitööga väljaspool Euroopat. 1538. a. asutatud kaputsiinide naisharu tegeles peamiselt noorsookasvatusega. Eestis kaputsiinid tegutsenud pole.

Rändmungad e kerjusmungad edendasid agaralt rahva usuelu, nad viisid läbi sakramente ja jutlustasid, kantavate altaritega jõudsid nad ka kaugeimatesse maanurkadesse