LINNADE RAJAMINE

Mõisted:
linn – terviklik asum, mille enamik elanikke tegeleb kaubanduse või käsitööga
linnakogukond – linnaelanike ühendus, mille liikmeid ühendab kodanikuvanne

Lääne-Rooma riigi langus tõi enesega kaasa linnade hääbumise Lääne-Euroopas. Linnade pidev rüüstamine suure rahvasterände käigus põhjustas käsitöö ja kaubanduse allakäigu. Germaanlased olid maarahvas ning pidasid linnamõnusid inimesele hukutavaks. Senised suured ja rahvarohked linnad jäid tühjaks ning varemeisse. Isegi Rooma, mis impeeriumi hiilgeaegadel oli olnud miljonilinn, muutus ainult mõne tuhande elanikuga kiratsevaks varemeteväljaks. Linnad säilisid küll Ida-Rooma keisririigis, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Vana- Rooma aegadesse ulatuvad veel näiteks Kölni, Pariisi ja Genova ajalugu.
Linnade taastekkimisele avaldas olulist mõju varakeskaja lõpul toimunud majandusolude paranemine. Uuendused põllumajanduses tõstsid põldude saagikust ning ühes sellega tekkisid põllumajandussaaduste ülejäägid, mis kujutasid endast vahetusväärtust. Samaaegselt põllumajanduslike uuendustega toimusid uuendused ka käsitöös, mis muutus nende tulemusena palju keerukamaks. Enam ei suutnud paljud talupojad valmistada kaasaegsel tasemel käsitöö-toodangut ning eelistas hoopis käsitöötooteid oma põllusaaduste ülejääkide vastu vahetada. Nii eraldus käsitöö põllumajandusest ning muutus iseseisvaks tegevusharuks.
Tänu Euroopa ja Skandinaavia vahelise kaubavahetuse elavnemisega hakkasid tekkima 8.saj Põhja-Euroopa rannikualadel esimesed uued linnad. N: Haithabu, mis 11. saj. hävitati täielikult.

Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:

Euroopa rahvastik hakkas tänu põllumajanduse uuendustele 11. saj. hoogsalt kasvama. 11-14. sajandil rahvastiku arv kahekordistus. Seega pühendus osa elanikkonnast ainult kaubandusele või käsitööle. Linn oli kaubanduslik sõlmpunkt (turg). Kuna ühe mõisa territooriumil polnud tavaliselt käsitöölisele äraelamiseks piisavalt tööd ja kaupmeestele ostujõulist klientuuri rändasid nad tellimusteotsinguil külast külla. See oli aga ohtlik röövlite tõttu. Seetõttu vajasid kaupmehed ja käsitöölised kaitset ning elukohta, kus liiguks rohkem rahvast. Sellisteks kohtadeks olid feodaalide losside ja kloostrite lähikond, kust lisaks läks läbi mõni üldkasutatav maantee, või asetses laadakoht või/ja sadam. Esmalt liikusid kaubateede äärde ja jäid seal paikseteks kaupmehed, et turustada ja seejärel käsitöölised, et saada toorainet ja turustada. Esialgu tekkisid alevid, mis kaitseks kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür.

Keskaegne linn

Esialgu olid linnad sõltuvuses maahärrast (kunigngas, krahv, keiser, piiskop), kelle maale linn kerkis. Maahärra õigused ulatusid isegi kaaluühikute kehtestamiseni turgudel, nad teenisid maksudega rohket tulu ja omalt poolt pakkusid kaitset ja kontrollisid ausat kauplemist. 11. sajandiks muutusid linnad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises. Põhja-Prantsusmaad, Flandriat ja Reini ülemjooksu piirkonda nimetatakse Euroopa linnastumise hälliks. Suurimad linnad olid Milano, Firenze, Veneetsia, Pariis (100 000), Eestis oli suurim Tallinn (7000-8000 elanikku), Riias oli ca 10 000 elanikku. Enamik linnu oli aga 2000 elanikku ja alla selle, Eestis 200-300 elanikuga (Vana-Pärnu, Paide). Linnakogukonna moodustasid kõik linnaelanikud, kes olid andnud kodanikuvande.

Pärnu 1554. aastal

Linnade olulisus:
1) tähtsad kaubanduskeskused
2) käsitöö arengu soodustajad (tekkisid uued käsitööharud)
3) kultuurikeskused (teatrid, pidustused)
4) hariduskeskused (koolid, ülikoolid)
5) soodustas kuningavõimu tugevnemist

Keskaegne Pariis